reede, 17. mai 2013

Andrus Kivirähk "Lood"

Andrus Kivirähu jutud on ikka olnud lahe lugemine, natuke kiiksuga ja palju fantaasiat. Suurem osa "Lugude" lugusid jutustab ümber tuntud muinasjutte. Seda on teinud ka Neil Gaiman ja kindlasti palju teised. Kui järgi mõelda, siis on enamik muinasjutte täiesti ebaloogilised, nende tegelased käituvad ebaloogiliselt ja järeldused ei vasta reaalsusele. Näiteks Lumivalgeke - nahk valge kui lumi, huuled punased kui veri, juuksed mustad kui süsi. Kes veel sellised välja näevad? Vampiirid muidugi. Pärast Neil Gaimani "Snow, Glass, Apples" lugemist ei ole "Lumivalgekese" muinasjutt enam kunagi endine.

Kivirähk kirjutab muinasjutte muidugi oma kivirähulikul moel. "Kuplas pruut" räägib sellest, mis juhtub pärast seda "kui nad veel surnud pole, elavad nad siiamaani õnnelikult". "Saabastega koletis" aga räägib palju elulisema loo sellest, et ullikesed nooremad vennad jäävad ikka ullikesteks ja et kassid on ühed õelad olevused.
"Häbi" pilab mõnusasti meie praeguse aja meedia ja televisiooni mõjuvõimu, kus igaüks, kes noka lahti teeb, saab kohe staariks ja igaüks, kes kogemata juhtub televisoonis midagi valesti tegema, on pärast seda kadunud mees. "Ajaloo keerises" aga mõjub suisa õõvatekitavalt.

Teised kirjutavad:
Kaur Riismaa, Ekspress
Veiko Märka, EPL
loterii
trakyllmaprokrastineerinj2lle

esmaspäev, 13. mai 2013

Louis de Bernières "Kapten Corelli mandoliin"

Louis de Bernières' "Kapten Corelli mandoliin" vaatas mind raamaturiiulist (ja siitsamast blogi päisest) etteheitva pilguga juba kümme aastat. Seega valisin ta hoolimata kopsakast kogust Kreekasse puhkusereisile kaasavõtmiseks.

Põhiline osa raamatu tegevusest toimub teise maailmasõja ajal Kreeka saarel Kefallinial, kus Saksa ja Itaalia sõjavägi koos saart okupeeris. Esiotsa meenutas okupatsioon kangesti "Allo, Allot", kus sõdurid kohalikega mõnusasti aega veetsid. Eriti sobis sellesse konteksti britist tegelane Bunny, kes saadeti saarele Suurbritanniasse teateid edastama. Olles lõpetanud kooli suurepärase vana-kreeka ja ladina keele oskajana, oli tal algul tükk imestamist, miks mitte keegi kohalikest temast aru ei saa. Britina on autor oma kaasmaalaste osaluse üle sõjas mõnusasti ironiseerinud. Minu meelest on juba seegi natuke irooniline, et prantsuse nimega inglane kirjutas romaani Kreekast itaallasest peaosalisega.

Sõda on autor edasi andud lihtsa sõduri vaatepunkti kaudu, kelle seisukohalt ei ole see muud kui üks mõttetu surmaminek ja kannatus. Ta tunneb suurt sümpaatiat lihtsa sõduri vastu ja isegi siis, kui see sõdur mõrvab, piinab ja vägistab, näeb autor hoopis temas endas sõja ohvrit. Siinpool Euroopat oleme tihtipeale harjunud endast mõtlema kui suurtest sõjakannatajatest ja oleme nördinud, kui Lääne-Euroopas seda arvamust alati ei jagata. II maailmasõda oli mujal vähemalt sama hirmus ja kirjelduste pealt Bernières värve kokku ei hoia.

Üldse torkab juba esimesest leheküljest alates silma autori lopsakas ja kujundlik keelekasutus. Aga tegemist on siiski eelkõige armastuslooga kohaliku arsti tütre Pelagija ja itaalia ohvitseri Antonio Corelli vahel. Lõpupoole hakkasid mind häirima mõned ebaloogilisused, aga noh, armastusloo puhul on enamasti tähtis hoopis midagi muud. Ja armastusloona on "Kapten Corelli mandoliin" suurepärane. Just selle tõttu, et autor põimib loo sisse ajalugu ja kultuuri. Ümber ei saa kuidagi ka muusikast, millel on tegevuses tähtis osa. Ma ei oskagi öelda, kas sõda on armastuloole taustaks või vastupidi, siin on nad orgaaniliselt kokku seotud.

Tõlkinud Mart Rummo

Teised kirjutavad:
Joanna looming