reede, 30. detsember 2011

Pudinaid 2

Lühiülevaade osa 2.

74. Rein Veidemann "101 Eesti kirjandusteost"
Veidemanni kogumik Eesti tähtsaimatest kirjandusteostest, kus leidus nii üllatavat kui ka ootuspärast. Pean tunnistama, et suurt osa eelmisel sajandil kirjutatud teostest ma ei tunne üldse, paljudest pole isegi mitte kuulnud. Ühtegi tundmatut autorit küll õnneks ette ei tulnud. Aga artikkel Juhan Liivist pani mind otsima tema luulekogu, sest no kohe üldse ei mäletanud, aga Veidemann kirjutab nii sisendusjõuliselt. Muide, kuulake kindlasti ka Ööülikooli loengut Juhan Liiv ja tühi väli. Väga huvitav ja avab Liivist hoopis teistsuguseid tahke, kui harjunud oleme (et Liiv oli vaene ja hull). Taastutvus Liiviga oli väga põnev.

75. Juhani Aho "Üksi"

Mida ma küll teeksin ilma Loomingu Raamatukoguta? Viimasel ajal on tööreisid nii igapäevaseks muutunud, et polegi enam meeles õhtul raamatut kotti pista. Õnneks on lennujaamas R-kiosk ja õnneks leidus seal Juhani Aho "Üksi". Päris kindasti ei oleks ma seda raamatut muidu ostnud ega lugenud. Ma teen heameelega rohkem tutvust Soome kirjanikega, kuigi enamasti neid eriti tihti ette ei juhtu. "Üksi" põhineb autobiograafilisel ainestikul, Aho oli armunud Aino Järnefelti, kellest hiljem sai Sibeliuse abikaasa. Sisuliselt on terve raamat täis vanema mehe õhkamisi noore tüdruku järele. Õnneks on raamat mitte eriti paks ja lõpus on teose tõlkija Ants Paikre kirjutatud pikk ülevaade Aho elust, mida on ehk kasulik enne teosega alustamist läbi lugeda. Mina igatahes nii tegin.

76. Anna Gavalda "Näpatud tunnid"
Kena kerge pealelõunane lugemine. Esmatutvus Anna Gavaldaga on paljutõotav. Suures trükikirjas, laiade reavahedega tekst läheb ruttu-ruttu ja jätab meeldivalt helge tunde järele. Kolm venda-õde põgenevad sugulase pulmapeolt, et külastada oma neljandat venda. Nad kõik on täiskasvanud, igaühel oma abikaasad, lapsed või muu igapäevaelu taak kaasas. Aga nüüd nad põgenevad, näppavad oma tõsisest täiskasvanuelust poolteist päeva, et lihtsalt olla koos ja nautida elu. Ilus.
Tõlkinud Pille Kruus

79. Andres Ehin "Igavik vannitoas"
Autori enda poolt koostatud valikkogu. Paremad palad kõigist seni ilmunud luulekogudest 1968 - 2008. Lisaks on luuletuste vahel "pastapliiatsiga sirgeldatud ajuvabad pildikesed".

OLUPOLIITILINE
olid korra olukorrad
kilakorrad kolakorrad
ulukorrad elukorrad
alakorrad ilukorrad
ilakorrad pilakorrad
salakorrad halakorrad
ulakorrad pulakorrad

kõik need lugematud korrad
olid kokku olukorrad
1976
(lk 79)

*
PIMEDUSEAUK
nii hirmus
on see väike pimeduseauk
see hiirehamba suurune põhjatus
judiseb läbi mu selja
2007
(lk 158)

80. Charles M. Schulz "Hold the fort, Snoopy!"
Snoopy ja Peanutside sõpradele sobilik. Mina isiklikult ei ole kunagi eriline Snoopy fänn olnud, pole minu huumoritassike.

81. Horace Walpole "Otranto loss"
Õuduskirjanduse klassika ja kõigi gooti romaanide esiisa, ilmus 1764. aastal. Üleliia õudne just ei ole, aga salapärased maa-alused käigud, kummitused ja seletamatud juhtumused on täiesti olemas. Õnnetud armunud, ennastsalgavad ja jumalakartlikud abielunaised ka. Rääkimata pahelisest vürstist ning kaunist ja vaprast noormehest. Ei puudu ka suguvõsa needus.
Tõlkinud Indra Feldman.

83. Tomas Tranströmer "Suur on mõistatus. Mälestused seiravad mind"
Väga sobilikult oli mul Tranströmeri teos kodus olemas juba enne seda, kui ta Nobeli preemia sai. Räägivad, et ta on üks edukamaid Rootsi luuletajaid kogu maailmas. Et kui tõlkeluule enamasti ei lähe peale üheski riigis, siis Tranströmeril on austajaid igal pool. Ausalt, mina ei saa aru, miks. Vähemasti selle LRi kogu järgi, kuhu on kogutud peamiselt haikud. Need ei öelnud mulle mitte midagi. Teine osa raamatust "Mälestused seiravad mind" on Tranströmeri mälupildikesed lapsepõlvest, mis olid kõvasti huvitavamad. Siin on küll tunda, et need on kirja pannud poeet. Väga väheste sõnadega on mõte ja tunne edasi antud.
Tõlkinud Tõnis Arnover ja Lennart-Hans Jürgenson

85. M. C. Beaton "Agatha Raisin ja nurjatu loomaarst"
Lisaks Hamish Macbethi Šotimaal toimuvate krimilugude sarjale on M. C. Beaton loonud ka teise "detektiivi" - endise suhtekorraldaja, keskealise Agatha Raisini, kes kolis suurest linnast Cotswoldsi alevikku Inglismaal ja kes üritab meeleheitlikult oma naabrimeest võrgutada. Võrgutamise vahepeal lahendab ta muuseas ka mõrva, sellesama naabrimehe kaasabil. Ega sellest raamatust midagi mäletada ei olegi, täpipealt nagu teisedki Beatoni teosed, võimaldab kanduda paariks tunniks muinasjutumaale, aga mingit püsivamat mõju või tähtsust tal küll ei ole.
Tõlkinud Ragne Kepler

86. Tony Hillerman "Must tuul" ja "Esimene kotkas"
Nende krimkade tegevus toimub Ameerika Ühendriikides navaho ja hopi reservaatides. Peategelane politseinik Jim Chee on navaho indiaanlane, kes teeb oma igapäevast rasket tööd reservaadis korda hoides ja kes muuhulgas avastab ja lahendab ka suuremaid kuritegusid. Lisaks krimiloole on siin palju juttu indiaanlaste uskumustest ja nende praegusest elust. Sellised lisandväärtusega krimilood.
Tõlkinud Matti Piirimaa (Esimene kotkas) ja Malle Klaassen (Must tuul).

93. Margus Tamm "Unesnõiduja"
Oleksin oodanud rohkem puänte, aga need ei ole novellid, lihtsalt jutustused. Mõni on päris teravmeelne. Ja mõni naljakas. Positiivne, et üsnagi varieeruvad. Ei pea lugema tervet raamatutäit lühijutte, mis kõik ühesugused. Siin on igasuguseid teemasid. Lugege ka.

neljapäev, 29. detsember 2011

Pudinaid 1

Vastu tulles lugejate soovidele teen oma loetust ülevaate. Kahes osas. Kuna on selge, et pikemate juttude tarvis mul jaksu ei jätku, siis annan siin postis ja järgmises lühiülevaate raamatutest, mida hiljuti lugenud olen.

Daniel Kehlmann "Maailma mõõtmine"
Kui paljusid võiks huvitada lugeda raamatut kahe teadlase - matemaatiku ja loodusuurija kohta? Ometi on Daniel Kehlmanni teost "Maailma mõõtmine" müüdud autori kodumaal Saksamaal üle 1,5 miljoni eksemplari ja see on tõlgitud enam kui neljakümnesse keelde. Tegemist on kahe suure Saksa teadlase matemaatik Carl Friedrich Gaussi ja loodusuurija Alexander von Humboldti fiktiivse elulooga. Hea. Huvitav. Hästi kirjutatud. Nagu päris.
Tõlkinud Kristel Kaljund

14. Rainer Maria Rilke "Armastusest"
Rilke ei olegi ainult luuletaja. Siin raamatus on tema novellid ja visandid, mis jutustavad armastusest. Rilke kirjutas need üsna noorelt. Meenusid Zola ja Baudelaire. Aga seda ilmsesti üksnes Prantsusmaa ja ajastu tõttu. Erilist elamust ei jätnud ja midagi meelde ka ei jäänud.
Tõlkinud Tiiu Relve

32. Marguerite Duras "Armuke"
Poeetiline lugu noore tüdruku ja Hiina noormehe armastusest, ühiskonna mitmepalgelisusest, perekonna taagast ja hullumeelsusest. Tegevus toimub 20-ndate Vietnamis ja põhineb autori elul.
Tõlkinud Malle Talvet

33. Ulvi Mustmaa "Saldejums. Läti lood"
Kui on soovi Läti kohta rohkem teada saada, siis lugege. Lobe jutt, natuke isegi liiga lobe, aga peamise saab selgeks.

35. Randy Pausch "Viimane loeng"
Carnegie Melloni ülikooli arvutiteaduste professoril Randy Pauschil paluti pidada loeng sarjas "Viimane loeng". Aga tema jaoks oligi see viimane loeng, sest tal oli diagnoositud surmav vähktõbi. Raamat ongi kirjeldus sellest, kuidas ta loenguks ette valmistus, samal ajal haigusega võideldes. Tema viimane loeng ei rääkinud siiski surmast, vaid hoopis elust, kuidas oma unistusi täide viia, kuidas väärtustada seda, mis sul on, kuidas elada oma elu. Väga ameerikalik teos. Hurraa, elagu elu, kõik on võimalik ja nii edasi. Ainult positiivsus ja ei mingit halamist. Ehk võiks seda nimetada ka intelligentsete inimeste eneseabiõpikuks. Kuna ta sellisena mõeldud ei olnud. Vist.
Tõlkinud Martin Väli

36. Georges Perec "Ruumiliigid"
Otsustasin anda Perecile veel ühe võimaluse. Tema "Mõelda/liigitada ja teisi tekste" jäi mulle pehmelt öeldes arusaamatuks. Õigesti tegin. Ehk on asi selles, et erinevalt "Mõelda/liigitadast" on "Ruumiliigid" terviklik teos, mis räägib... ruumiliikidest. Perec liigub siin väiksemalt suuremale. Esiteks on tal paberileht, mis jääbki kõigi teiste ruumide mõõduks. Kõige isiklikum ruumiliik on voodi, edasi tuleb tuba, kuni lõpuks jõuab Perec ilmaruumini. Võib tähele panna, et mida suurema ruumini autor liigub, seda vähem tal selle kohta öelda on.
Tõlkinud Anti Saar

37. Stephen Baker "Kuidas elada koos närvilise koeraga"
Üldiselt on soovitatav seada oma elu ja tegemised nii, et koeral oleks võimalikult vähe võimalusi närviliseks muutuda. Näiteks koera jalutama õpetamine. On kõige parem, kui teie lemmik õpib jääma teie vasaku põlve lähedale ega vaheta oma lõbuks poolt. Ärge kunagi lubage koeral kõndida teist paremal, Teie enda ülesanne on alati just temast paremal kõndida. Te võite õppimisprotsessi kiirendada, hoidudes tema ligi. Kui tunnete, et koer tahab ringi vaadata, vaadake ringi koos temaga. Kui ta tahab minna üle tänava, minge üle tänava. Kandke hoolt, et jääksite iga tuletõrjehüdrandi, puu või teise koera juures täiesti seisma. (lk 25)
Sellist sorti huumor ei ole ikka päris minu jaoks. Enamasti muigama ei pannud. Kindlasti maitse asi.
Tõlkinud Triin Tael

41. Daniel Kehlmann "Kuulsus" 
Üheksa novelli, mis ühel hetkel omavahel põimuma hakkavad, küsimus meie elu reaalsusest või väljamõeldusest. Novell kuulsa krimikirjaniku kaotsiminekust Kasahstanis mõjus õõvastavalt, sest see mõjus vägagi realistlikult, võib vabalt uskuda, et midagi sellist võiks kellegagi ühel heal päeval juhtuda. Algul üsna realistlikuna tunduvad novellidesse imbuvad vähehaaval üleloomulikud elemendid ja kõige lõpus võetakse asi kokku. Hää.
Tõlkinud Kristel Kaljund

47. Mati Unt "Öös on asju"
Masendav, ei mingit lootuskiirt selles maailmas. Lennart Meri ja tema "vanamutid" oli lõbus, elekter on saatanast ja kaktused vajavad sooja.

65. Andrus Kivirähk "Vombat"
Kivirähu näidendite kogumik. Nüüd pole enam teatrisse vaja minnagi.

70. Hugleikur Dagsson "Kas nende asjade üle tohib naerda?"
Ilmselt siis tohib. Laste, vanurite, invaliidide, seksi, surma, pedofiilia, intsesti, kehamahlade, abielurikkumise ja muu kohta. Karikatuuride vormis. Mõni pilt oli naljakas küll, tegelikult ikka mitu pilti.
Paar näidist leiab siit.
Tõlkinud Henrik Roonemaa

esmaspäev, 26. detsember 2011

Charles de Lint "Kusagil lennata"

Ei tea miks ma arvasin, et ainult Gaiman kirjutab selliseid raamatuid. Vähese lugemise viga kindlasti. Charles de Linti "Kusagil lennata" algus tundus liiga palju "Ameerika jumalate" moodi. Ainult et ei haaranud kaasa, nii et pidin raamatu peaaegu pooleli jätma. Mingit selget sõnastatavat põhjust nagu ei oleks. Lihtsalt ei olnud huvitav. Kuigi intrigeerivat ju nagu oli. Hank, kes sarnaselt Shadow'le tegutses ühiskonna piirialadel, öine vahejuhtum külmasilmalise mõrvariga ja ei tea kust ilmunud elupäästjad kahe tüdruku näol.

Alles kusagil teise kolmandiku peal hakkas tekst jooksma ja siis ei olnud enam mingit Gaimanit. "Kusagil lennata" on lihtsam, seda võiks pigem lasteraamatuks lugeda (young adult kategooria siis ilmselt) ja tal on oma selgesõnaline moraal. Ei mingit seksi ning vägivalda, mis on küll olemas, ei kirjeldata üksikasjalikult, pigem näidatakse selle tagajärgi. Suur osa mahust läheb kirjeldamisele, kuidas inimesed millestki aru ei saa, kuigi lugejale on muidugi kõik ammu selge. Ühest küljest on see muidugi loogiline, sest lugejad said autorilt palju rohkem infot kui peategelased, teisalt aga muutis teose väheke venivaks.

Kui aga esimesest kolmandikust kuidagi üle saada, siis kerib end lahti omanäoline maailm, mis elab meie kõrval ja kus toimuvad ASJAD. De Lint harutab siin lahti Ameerika indiaanlaste müüdid. Siis kui ilm oli alles noor, tõmbas Kaaren meie maailma oma potist välja. Aga siis ilmus Koiott, kes kõik segi pööras ja muuhulgas oma tegevusega inimesed lõi. Kaaren ja Koiott on korraga nii inimene kui ka loom, müütilised esiinimesed, kes on maailmas kõndinud selle algusest saadik. Lisaks neile on veel terve plejaad loominimesi, kellest mõned on pärit maailma algusaegadest, nagu jutuvestja Jack Hakk või Varesetüdrukud, aga paljud on sündinud hiljem. Kogu madin käib ümber Kaarna poti, mille ta on ära kaotanud, aga mida Koiott tahab üles leida, sest ta tahab oma kunagist tegu heastada ja maailma tagasi pöörata selliseks, nagu see kunagi oli, enne kui ta selle ära segas. Aga potti jahivad ka külmaverelised ja julmad Käod, kellel on hoopis oma plaan. Kõige selle algasukate sõja vahele on sattunud paar tavalist inimest, kellel aga lõpptulemuses suur osa täita.

Mulle meeldis, et teose tegelased on loomulikud, kõigi oma inimlike käitumisviisidega. Ehk on de Linti inimesed liiga head, hoolivad ja ligimesearmastajad. Ainukesed loomuomaselt kurjad tegelased olid Käod, kelle jaoks õigel ja valel ei ole mingit tähendust. Kaaren ja Koiott on väheke ambivalentsemad, aga ülejäänud tegelased kiirgavad headust, mis ei takista neil küll vigu tegemast ja nende eest vastutamast ning tagajärgede pärast kannatamast.
Tõlkinud Pille Runtal

Teised kirjutavad:

teisipäev, 20. detsember 2011

Arto Paasilinna "Ulguv mölder"


Arto Paasilinna "Ulguv mölder" on ajatu lugu sellest, kuidas ühiskond endast erinevaid ei salli. Väga kurb lugu. Algus on küll päris humoorikas, aga kerib lehekülg-lehekülje kaupa traagilise lõpuni.

Soome maakohta saabub lõuna poolt mees, kes ostab ära juba pikalt tühjana seisnud veski. Mees rühmab veski kallal tööd teha ja varsti saab hakata ka ümberkaudsetele elanike vilja jahvatama. Elanikud kiidavad uue möldri esialgu heaks. Kõik oleks ju tore, aga mölder on vähe isevärki - talle meeldib loomi-linde ja teisi inimesi järele teha ning mõnikord öösiti ta ulub. No kas siis korralik inimeseloom selliseid narritempe teeb! Mölder on lisaks ka vähe tulise loomuga, nii satub ta vältimatult konflikti teiste elanikega. Aga konservatiivne külaühiskond ei saa leppida kellegagi, kes erineb. Iseseisev ja -mõtlev mölder jällegi ei saa ennast painutada teiste tahtmise järgi. Nii on ootamas vältimatult traagiline lõpp. Paasilinna kirjutab hooga ja huumoriga, mis ei muuda teost vähem nukraks, küll aga illustreerib inimlikku väiklust, kadedust ja rumalust.
Arst pani ajakirjanumbri kõrvale. "Teie diagnoos on mul selge. Te olete vaimuhaige mees, maniakaaldepressiivne isik, kelle vaimuhaiguse pildiga kaasneb veel närvinõrkus ja neurasteenia. See kõik tuleb sõjapsühhoosist."
Vahepeal puhastas arst jälle prille. "Ma mõistan teid. Teil on kindlasti olnud väga raske. Siin paberites on kirjutatud, et te ulgusite, eriti talvel ja öösiti. Siis olete seal veel loomi matkinud... neid asju on vaja veel selgitada, eriti ulgumiskalduvust."
Arst päris sanitaride käest, kas patsient on haiglas ulgunud."Ei seda põle küll kuulda old. Aga me tuleme kohe ütlema, kui ta pihta hakkab.""Las aga ulub. See on ometi koht, kus häält võib teha."
Huttuse poole pöördudes lausus arst: "Nagu te kuulsite, saate eriloa siin ulguda. Ma loodan siiski, et te ei tee seda öösel. See võib teistes paitsentides rahutust tekitada."
Huttunen vastas pahuralt: "Siin ma küll ei ulu." (lk 51)
Tõlkinud Sirje Ruutsoo

neljapäev, 15. detsember 2011

Julie Powell "Julie ja Julia"


Eneseleidmiskriisis vaevlev ameeriklanna Julie Powell leiab ema riiulilt Julia Childi kokaraamatu "Mastering the Art of French Cooking" ja asjalood kujunevad niimoodi, et ta otsustab ühe aasta jooksul läbi teha kõik selle raamatu retseptid, mida on üle viiesaja. Et põnevam oleks, paneb ta kõik selle ka blogisse kirja. Internet on teadagi võim ja vaikselt leiab ta omale hulga lugejaid, siis avastavad ta ajakirjanikud ja televisioon ja lõpuks ka kirjastajad. Mille tagajärjel "Julie ja Julia" ilmuski. Eestlasest võhikule teadmiseks, Julia Child oli Ameerikas väga tuntud kokk, tema 1963. aastal ilmunud raamat oli olemas igal koduperenaisel, tema telesaateid vaadati. Tõeline staarkokk, võiks öelda, kuigi selle sõnaga on Eestis teatavatel põhjustel natuke halvasti.

Julie Powell teab, kuidas on vaja kirjutada raamatut, mis müüb. Või siis teab seda tema kirjastaja. No mis te arvate? Seks muidugi! Ja vandesõnad. Kuigi raamat on söögitegemisest, siis toitu on seal vähevõitu. Ta ei kirjelda eriti, mismoodi tema valmistatud toidud maitsesid, kuidas ta neid tegi, kuidas ta end selle juures tundis. Ei mingeid retsepte. On muidugi hulganisti kirjeldusi untsuläinud toidutegudest, kuid siit ei kuma läbi armastust toidutegemise vastu. Pigem tundub, et see oli Julie jaoks äriprojekt. Aga seda ta tegelikult ei varjagi, sest teha läbi 524 retsepti 365 päeva jooksul ei saa olla kuidagi mõnus ja nauditav kokkamise rõõm.

Minu jaoks on alati olnud naljakas ameeriklaste vastumeelsus igasugu tarretatud asjade suhtes. Justin Petronel on "Minu Eestis" vaimustav kirjeldus esmakohtumisest süldiga. Julial on aga oma kokaraamatus terve peatükk tarrendeid. Esimene katsumus on Oeufs en Gelée on maakeeli munad tarrendis.
Ma arvan, ma võin vist julgesti öelda, et mitte keegi - ei mina ise ega blogi lugejad ega kindlasti mitte Eric - ei mõelnud tarrendis munadele, kui otsustasime alustada seda kulinaarset rännakut. Ja hea on, sest tarrendis munad panevad hirmust võdisema ka kõige tugevamad südamed. 
...
Tänupühaeine alustamisel Oeufs en Gelée'ga on see hea omadus, et edaspidi maitseb kõik sellega võrreldes kuradima hästi, ja selleks ajaks, kui olime end läbi närinud oivalisest krõbedast ja mahlasest hanest, vahustatud pardimaksaga täidetud mustadest ploomidest, kastanitega kapsast, türgi ubadest ja koorekastmes sibulatest, oli tarrend juba enam-vähem unustatud. (lk 120)

Siis olid veel Volailles an Aspic, ehk tarretatud kanamaks, mille kohta Powell kirjutab, et see maitses üllatavalt mittevastikult, aga milleks süüa kanamaksasid külmalt koos tarretisega, kui neid võiks süüa kuumalt ja ilma tarretiseta? (lk 127)

Lisaks pidevale vaimutsemisele seksi ja oma vastiku töökoha teemal joob peategelane kogu aeg alkoholi. Ei lähe mööda õhtutki, kui ei segata kokteile või ei jooda gimleteid (mis iganes need siis ka poleks). Kokkuvõttes, film oli parem.
Tõlkinud Karin Riba

Teised kirjutavad:
Indigoaalane
Kiiksu lugemisarhiiv

esmaspäev, 12. detsember 2011

Anna-Maria Penu "Kes kardab Aafrikat?"

Anna-Maria Penu sõitis Aafrikasse Uganda pealinna ajalehetoimetusse tasustamata praktikanditööle. Miks? Sellele ta kogu romaani käigus vastust otsibki, algul on see talle endalegi ebaselge. Kõigepealt on hirm selle värvilise, tolmuse ja kärarikka linna ees, kuhu peategelane maabub. Uganda pealinn Kampala on kõike seda, mida Euroopa korralikud ja vaoshoitud linnad ei ole. Aafrika värvid ja lõhnad on tajutavad, pilt värvilisest, tolmusest ja lärmakast linnatänavast tuleb kergesti silme ette, seda autor oskab. Edasi tulevad kirjeldused tööst kohaliku ajalehetoimetuse uudisteosakonnas, raskevõitu kohanemine hoopis teistsuguse - konservatiivse, homofoobse, meestekeskse - keskkonnaga.

Millegipärast on peategelases hirmus maailmaparandamise valu. Tal on vaja igal hetkel võidelda geide või naiste õiguste eest, täpsemalt ta küll üritab konservatiivseid ugandalasi ümber pöörata. Milline tegevus on otse loomulikult nurjumisele määratud. Kahtlane tegelane oli Ernesto, kes saabus koos peategelasega Ugandasse, aga kes hiljem ilmub vaid üksikutest kohtades. Kes ta selline on ja mida ta Ugandas teeb? Täiesti arusaamatu. Ehk on see tegelane vajalik raamatu teises osas, vastasel juhul on Ernesto sisse toodud kui täiesti tarbetu lisand. 

Loterii kirjutas, et romaani oli vähevõitu, pean nõustuma. Kui ei oleks sealtsamast saanud meeldetuletust, et tegemist on reisiROMAANIGA, kus peategelane ja autor peaksid olema kaks erinevat isikut, oleksin siin kirjutanud Anna-Maria Penu tegemistest. Teoses on tegelane, kes kannab samuti nime Anna-Maria Penu, seda tuleb endale pidevalt meelde tuletada. Muidu tuleks seda lugeda kui järjekordset Minu ... raamatut. Teos on kirjutatud ajakirjanduslikus stiilis, nagu üks suur reportaaž Ugandast. Mis ei ole tegelikult negatiivne; siin on linnamelu, inimestevahelisi suhteid, tööpäevad ajalehetoimetuses, vestlusi poliitikutega, väljasõite linna lähedale, kohalikku ajalugu, kultuuri ja uskumusi. Siin on killukesi Aafrikast, nagu peategelane seda kogeb. Mina pole Aafrikas käinud, kuid arvan, et igaühel on oma Aafrika ja seega ka igal raamatulugejal oma "Kes kardab Aafrikat?". Minu jaoks tõi Penu raamat Aafrika sammukese lähemale ja huvitaval kombel hajutas pisut ka hirmu, mille ma raamatut lugedes avastasin enda sees olevat.
"Kes see mees oli?" uurin Flavialt.
"Sa ei tea, kes see oli?"
"Ei, Flavia, ei, ma ei tea! Kust ma peaksin seda teadma!" plahvatan.
"Mitte keegi ei ole meid tutvustanud, mitte keegi ei öelnud mulle ka enne, mida me kell kümme hommikul suure saladuskatte all ühte tumedasse autosse tegema läheme... ja ma ei saa üldse aru, miks te arvate, et ma tean asju lihtsalt niisama, lihtsalt ilma, et keegi mulle neist räägiks, neid selgitaks, inimeste nimesid, tööülesandeid, asjade ajamise korda... ja kui ma ei tea, sest taevast need teadmised mulle pähe ei kuku, siis vaatate te mind nagu viimset totakat ja mul on sellest kõrini..."
"Kuule, sa oled vihasena nii naljakas," puhkeb raadiotüdruk koos Flaviaga lõkerdama. "See oli ju parlamendiliige doktor Lulume Bayigga," lisab ta siis ja nad mõlemad riputavad end mulle lepituseks käevangu. (lk 123)
Väikese lisaväärtuse loovad ka Piia Põdersalu Harrise illustratsioonid. Kaanepilt on lausa suurepärane. Illustratsioonid on täiskasvanute raamatutes viimasel ajal nii haruldane nähe, seda enam.

Tänan Petrone Prindi kirjastust mulle raamatu saatmise eest.

neljapäev, 8. detsember 2011

Loone Ots "Eesti kroonil kroonitud"

Ootasin raamatut Eesti krooni ajaloost, kroonide kujundajatest, Eesti Pangast, meie nüüdseks kadunud rahasüsteemist ja muust sellisest. Selle asemel on Loone Otsa "Eesti kroonil kroonitud" hoopis raamat inimestest ja objektidest, keda meie kroonidel kujutatud. Raamatu esimeses osas räägitakse kroonidest enne 1941. aastat. Tolleaegsetel kroonidel oli tuntud inimeste asemel kujutatud hoopis kalurit, lamburit, paepealset, seppa ja eesti neiut. Iga rahatähe kohta on poeetiline kirjeldus pildi sümbolistlikust taustast, näpuotsaga ajalugu, põigatakse mütoloogiassegi. Kümnekroonisel oleva eesti neiu kohta on pikk analüüs neiu sümbolistlikust tähendusest ja sellest, kuidas kunstnik Günther Reindorff on tema vöö valesti joonistanud.

Uue iseseisvusaja kroonidel on juba konkreetsed isikud ja igaühe kohta leidub raamatus peatükk tema tähendusest Eestile. Kroonidest on toodud nii esimesed kui ka uuemad trükid, mis näiteks viiesajakroonisel üksteisest päris palju erinevad. Ainuke kunstnik, kellest on pikem artikkel, ongi Günther Reindorff, uute kroonide kujundajast Vladimir Taigerist ja Rihet-Urmas Ploomipuust on küll pisut juttu, kuid ikka häbematult vähe.

Ilus kinkeraamat, mitte just päris see, mida ootasin, kuid mälestusena riiulil siiski omal kohal. Et kui tuleb tahtmine ükspäev vaadata, millised need ilusad kroonid välja nägid ja meenutada kauneid noorusaegu, mil veel paberrahadega maksta sai ega pidanud müntidega jändama.

esmaspäev, 5. detsember 2011

Jake Page "Suure vaimu rüpes"

Jake Page'i "Suure vaimu rüpes" on alapealkirja kohaselt Ameerika indiaanlaste 20 000-aastane ajalugu. Tegelikult kirjutab Page ainult Ameerika Ühendriikide pinnal elanud/elavate indiaanlaste ajaloost. Lõviosa teosest on pühendatud viimasele paarisajale aastale, nii et alapealkiri on mitmes mõttes eksitav. 

Eesti keeles on varem ilmunud paar populaarteaduslikku raamatut indiaanlaste ajaloost: Dee Browni "Mata mu süda Wounded Knees" ja meie Omar Volmeri "Tomahookide aeg" ja veel mõned. Omal ajal olen kõik eesti keeles kättesaadavad indiaanlastest kirjutavad teosed läbi lugenud, millest muist muidugi praeguseks meelest läinud. Browni raamat oli kirjutatud 1970 ja Volmeri oma 1980 aastal. Seega viimase 40 aasta arengutest ei olegi eesti keeles midagi ilmunund. Vahepeal on uuendatud ka Ameerika mandri asustamise aega, mis on viimaste arheoloogiliste leidude kohaselt varasem, kui arvati. Page'i mahukas raamat on seega tänuväärseks täienduseks ja meeldetuletuseks. 

Enamasti prevaleerib arvamus, et loodusrahvad kuidagi eriliselt looduse ja üksteisega kooskõlas elavad. See pole päris nii, ka Ameerika põlisasukad on loodust omatahtsi ümber korraldanud ja omavahelised suhted ei olnud ka enne valgete tulekut üleliia sõbralikud. Page puudutab ka kannibalismi teemat, kuid rõhutab, et see oli siiski ainult rituaalne. Kui üldiselt peetakse valgeid kolonialiste julmadeks anastajateks ja indiaanlasi süütuteks kannatajateks, siis ka see ei olnud nii must-valge. Näiteks sain nüüd lõpuks aru, miks Cooperi Nahksuka juttudes irokeesid kõige kurja kehastuseks olid. Nad olidki selline sõjakas hõim, kes kogu aeg kellegagi sõdis. Kõik see ei vähenda muidugi kogu Ameerika vallutamise ja vallutajate tegevuse koletust.
1851. aastal selgitas uue osariigi (California) kuberner John McDougall seadusandlikule kogule: "Tuleb loota, et rassidevahelist hävitussõda jätkatakse, kuni indiaanlaste rass välja sureb... ei mingi inimlik vägi ega tarkus suuda selle rassi paratamatut ettemääratust ära hoida." Et selle ettemääratuse teokssaamine mingil viisil ei aeglustuks, lubati lahkelt, et iga valge mees võib osariigi kulul kokku kutsuda korravalvekomitee, mis otsiks ja tapaks indiaanlasi, vaigistades nõnda oletatavaid indiaanlaste ülestõuse. (lk 281)
Iseloomulik on šoniide pealiku Tecumseh ja kindral Harrisoni kohtumine: Hiljem istusid nad indiaanlaste laagris pingile, et omavahel aru pidada. Tecumseh nihkus kindralile üha lähemale, surudes teda pingiotsa poole. Lõpuks oli Harrison pingilt kukkumas ja tegi selle pahaselt teatavaks. Tecumseh hakkas naerma ja ütles, et ameeriklased käituvad indiaanlastega just samamoodi. (lk 251)
Viriseda tahaks tõlke üle, mis on vähe konarlik. Näiteks trickster, mis ühes lõigus on petis, teises trikitaja ja vähe hiljem juba tembutaja. Jaan Kaplinski on selle "Suve tagasitoomise" järelsõnas tembumeheks tõlkinud, Hasso Krull aga lihtsalt triksteriks.

Tõlkinud Matti Piirimaa.

Teised kirjutavad:

reede, 2. detsember 2011

Jenny Erpenbeck "Vana laps ja teisi jutte"
Nora Ikstena "Neitsi õpetus"


Ma ikka kangelaslikult loen raamatuid, millest midagi aru ei saa. Lootus, et kui ma neid piisavalt palju loen, siis äkki ükspäev hakkan saama, ei ole veel otsi andnud. Näiteks Jenny Erpenbecki "Vana laps ja teisi jutte". Saksa autori lühijutud, mis on tiined sümbolitest ja allhoovustest ja kus iga asi midagi tähendab. Selles mõttes oli Peeter Helme väga kena järelsõna tõeliseks abiks, teisalt ei olnud see siiski raamat, millesse tahaks uuesti süveneda.

Või siis lätlanna Nora Ikstena "Neitsi õpetus". Teose tutvustus "Läti XX sajandi ajaloo poeetiline kujutus läbi kolme põlvkonna naiste saatuse ja paljude metafooride" ei ütle raamatu sisu kohta tegelikult kõige vähematki. Poeetiline, jah, pikitud liivi keelega, mis on eestlasele üsnagi arusaadav, ja mis kogu teose erilise linnulaululiku hõngu annab. Räägib kolme naise elust, kes omavahel otseste sidemete kaudu suguluses on, ja veel mõnest nendega seotud naisest ja mehest. Läti nimed kippusid omavahel segamini minema, ja vahel ei teadnudki täpselt, millise põlvkonna naisest parasjagu jutt käib. Ka see teos on tulvil vihjeid ja metafoore. Päike vägistab neitsi ojakaldal metsa sees. Hiljem teeb sedasama üks mees kibuvisapõõsa juures. Mida neitsi sellest siis õpib? Ohh, ma parem rohkem ei kirjuta.

Tõlkinud Sigrid Reili (Vana laps) ja Kalev Kalkun (Neitsi õpetus).

Teised kirjutavad:
Esimene armastus
Nädala autor
Lugemik
Sirp
Kirjakoi