reede, 30. detsember 2011

Pudinaid 2

Lühiülevaade osa 2.

74. Rein Veidemann "101 Eesti kirjandusteost"
Veidemanni kogumik Eesti tähtsaimatest kirjandusteostest, kus leidus nii üllatavat kui ka ootuspärast. Pean tunnistama, et suurt osa eelmisel sajandil kirjutatud teostest ma ei tunne üldse, paljudest pole isegi mitte kuulnud. Ühtegi tundmatut autorit küll õnneks ette ei tulnud. Aga artikkel Juhan Liivist pani mind otsima tema luulekogu, sest no kohe üldse ei mäletanud, aga Veidemann kirjutab nii sisendusjõuliselt. Muide, kuulake kindlasti ka Ööülikooli loengut Juhan Liiv ja tühi väli. Väga huvitav ja avab Liivist hoopis teistsuguseid tahke, kui harjunud oleme (et Liiv oli vaene ja hull). Taastutvus Liiviga oli väga põnev.

75. Juhani Aho "Üksi"

Mida ma küll teeksin ilma Loomingu Raamatukoguta? Viimasel ajal on tööreisid nii igapäevaseks muutunud, et polegi enam meeles õhtul raamatut kotti pista. Õnneks on lennujaamas R-kiosk ja õnneks leidus seal Juhani Aho "Üksi". Päris kindasti ei oleks ma seda raamatut muidu ostnud ega lugenud. Ma teen heameelega rohkem tutvust Soome kirjanikega, kuigi enamasti neid eriti tihti ette ei juhtu. "Üksi" põhineb autobiograafilisel ainestikul, Aho oli armunud Aino Järnefelti, kellest hiljem sai Sibeliuse abikaasa. Sisuliselt on terve raamat täis vanema mehe õhkamisi noore tüdruku järele. Õnneks on raamat mitte eriti paks ja lõpus on teose tõlkija Ants Paikre kirjutatud pikk ülevaade Aho elust, mida on ehk kasulik enne teosega alustamist läbi lugeda. Mina igatahes nii tegin.

76. Anna Gavalda "Näpatud tunnid"
Kena kerge pealelõunane lugemine. Esmatutvus Anna Gavaldaga on paljutõotav. Suures trükikirjas, laiade reavahedega tekst läheb ruttu-ruttu ja jätab meeldivalt helge tunde järele. Kolm venda-õde põgenevad sugulase pulmapeolt, et külastada oma neljandat venda. Nad kõik on täiskasvanud, igaühel oma abikaasad, lapsed või muu igapäevaelu taak kaasas. Aga nüüd nad põgenevad, näppavad oma tõsisest täiskasvanuelust poolteist päeva, et lihtsalt olla koos ja nautida elu. Ilus.
Tõlkinud Pille Kruus

79. Andres Ehin "Igavik vannitoas"
Autori enda poolt koostatud valikkogu. Paremad palad kõigist seni ilmunud luulekogudest 1968 - 2008. Lisaks on luuletuste vahel "pastapliiatsiga sirgeldatud ajuvabad pildikesed".

OLUPOLIITILINE
olid korra olukorrad
kilakorrad kolakorrad
ulukorrad elukorrad
alakorrad ilukorrad
ilakorrad pilakorrad
salakorrad halakorrad
ulakorrad pulakorrad

kõik need lugematud korrad
olid kokku olukorrad
1976
(lk 79)

*
PIMEDUSEAUK
nii hirmus
on see väike pimeduseauk
see hiirehamba suurune põhjatus
judiseb läbi mu selja
2007
(lk 158)

80. Charles M. Schulz "Hold the fort, Snoopy!"
Snoopy ja Peanutside sõpradele sobilik. Mina isiklikult ei ole kunagi eriline Snoopy fänn olnud, pole minu huumoritassike.

81. Horace Walpole "Otranto loss"
Õuduskirjanduse klassika ja kõigi gooti romaanide esiisa, ilmus 1764. aastal. Üleliia õudne just ei ole, aga salapärased maa-alused käigud, kummitused ja seletamatud juhtumused on täiesti olemas. Õnnetud armunud, ennastsalgavad ja jumalakartlikud abielunaised ka. Rääkimata pahelisest vürstist ning kaunist ja vaprast noormehest. Ei puudu ka suguvõsa needus.
Tõlkinud Indra Feldman.

83. Tomas Tranströmer "Suur on mõistatus. Mälestused seiravad mind"
Väga sobilikult oli mul Tranströmeri teos kodus olemas juba enne seda, kui ta Nobeli preemia sai. Räägivad, et ta on üks edukamaid Rootsi luuletajaid kogu maailmas. Et kui tõlkeluule enamasti ei lähe peale üheski riigis, siis Tranströmeril on austajaid igal pool. Ausalt, mina ei saa aru, miks. Vähemasti selle LRi kogu järgi, kuhu on kogutud peamiselt haikud. Need ei öelnud mulle mitte midagi. Teine osa raamatust "Mälestused seiravad mind" on Tranströmeri mälupildikesed lapsepõlvest, mis olid kõvasti huvitavamad. Siin on küll tunda, et need on kirja pannud poeet. Väga väheste sõnadega on mõte ja tunne edasi antud.
Tõlkinud Tõnis Arnover ja Lennart-Hans Jürgenson

85. M. C. Beaton "Agatha Raisin ja nurjatu loomaarst"
Lisaks Hamish Macbethi Šotimaal toimuvate krimilugude sarjale on M. C. Beaton loonud ka teise "detektiivi" - endise suhtekorraldaja, keskealise Agatha Raisini, kes kolis suurest linnast Cotswoldsi alevikku Inglismaal ja kes üritab meeleheitlikult oma naabrimeest võrgutada. Võrgutamise vahepeal lahendab ta muuseas ka mõrva, sellesama naabrimehe kaasabil. Ega sellest raamatust midagi mäletada ei olegi, täpipealt nagu teisedki Beatoni teosed, võimaldab kanduda paariks tunniks muinasjutumaale, aga mingit püsivamat mõju või tähtsust tal küll ei ole.
Tõlkinud Ragne Kepler

86. Tony Hillerman "Must tuul" ja "Esimene kotkas"
Nende krimkade tegevus toimub Ameerika Ühendriikides navaho ja hopi reservaatides. Peategelane politseinik Jim Chee on navaho indiaanlane, kes teeb oma igapäevast rasket tööd reservaadis korda hoides ja kes muuhulgas avastab ja lahendab ka suuremaid kuritegusid. Lisaks krimiloole on siin palju juttu indiaanlaste uskumustest ja nende praegusest elust. Sellised lisandväärtusega krimilood.
Tõlkinud Matti Piirimaa (Esimene kotkas) ja Malle Klaassen (Must tuul).

93. Margus Tamm "Unesnõiduja"
Oleksin oodanud rohkem puänte, aga need ei ole novellid, lihtsalt jutustused. Mõni on päris teravmeelne. Ja mõni naljakas. Positiivne, et üsnagi varieeruvad. Ei pea lugema tervet raamatutäit lühijutte, mis kõik ühesugused. Siin on igasuguseid teemasid. Lugege ka.

neljapäev, 29. detsember 2011

Pudinaid 1

Vastu tulles lugejate soovidele teen oma loetust ülevaate. Kahes osas. Kuna on selge, et pikemate juttude tarvis mul jaksu ei jätku, siis annan siin postis ja järgmises lühiülevaate raamatutest, mida hiljuti lugenud olen.

Daniel Kehlmann "Maailma mõõtmine"
Kui paljusid võiks huvitada lugeda raamatut kahe teadlase - matemaatiku ja loodusuurija kohta? Ometi on Daniel Kehlmanni teost "Maailma mõõtmine" müüdud autori kodumaal Saksamaal üle 1,5 miljoni eksemplari ja see on tõlgitud enam kui neljakümnesse keelde. Tegemist on kahe suure Saksa teadlase matemaatik Carl Friedrich Gaussi ja loodusuurija Alexander von Humboldti fiktiivse elulooga. Hea. Huvitav. Hästi kirjutatud. Nagu päris.
Tõlkinud Kristel Kaljund

14. Rainer Maria Rilke "Armastusest"
Rilke ei olegi ainult luuletaja. Siin raamatus on tema novellid ja visandid, mis jutustavad armastusest. Rilke kirjutas need üsna noorelt. Meenusid Zola ja Baudelaire. Aga seda ilmsesti üksnes Prantsusmaa ja ajastu tõttu. Erilist elamust ei jätnud ja midagi meelde ka ei jäänud.
Tõlkinud Tiiu Relve

32. Marguerite Duras "Armuke"
Poeetiline lugu noore tüdruku ja Hiina noormehe armastusest, ühiskonna mitmepalgelisusest, perekonna taagast ja hullumeelsusest. Tegevus toimub 20-ndate Vietnamis ja põhineb autori elul.
Tõlkinud Malle Talvet

33. Ulvi Mustmaa "Saldejums. Läti lood"
Kui on soovi Läti kohta rohkem teada saada, siis lugege. Lobe jutt, natuke isegi liiga lobe, aga peamise saab selgeks.

35. Randy Pausch "Viimane loeng"
Carnegie Melloni ülikooli arvutiteaduste professoril Randy Pauschil paluti pidada loeng sarjas "Viimane loeng". Aga tema jaoks oligi see viimane loeng, sest tal oli diagnoositud surmav vähktõbi. Raamat ongi kirjeldus sellest, kuidas ta loenguks ette valmistus, samal ajal haigusega võideldes. Tema viimane loeng ei rääkinud siiski surmast, vaid hoopis elust, kuidas oma unistusi täide viia, kuidas väärtustada seda, mis sul on, kuidas elada oma elu. Väga ameerikalik teos. Hurraa, elagu elu, kõik on võimalik ja nii edasi. Ainult positiivsus ja ei mingit halamist. Ehk võiks seda nimetada ka intelligentsete inimeste eneseabiõpikuks. Kuna ta sellisena mõeldud ei olnud. Vist.
Tõlkinud Martin Väli

36. Georges Perec "Ruumiliigid"
Otsustasin anda Perecile veel ühe võimaluse. Tema "Mõelda/liigitada ja teisi tekste" jäi mulle pehmelt öeldes arusaamatuks. Õigesti tegin. Ehk on asi selles, et erinevalt "Mõelda/liigitadast" on "Ruumiliigid" terviklik teos, mis räägib... ruumiliikidest. Perec liigub siin väiksemalt suuremale. Esiteks on tal paberileht, mis jääbki kõigi teiste ruumide mõõduks. Kõige isiklikum ruumiliik on voodi, edasi tuleb tuba, kuni lõpuks jõuab Perec ilmaruumini. Võib tähele panna, et mida suurema ruumini autor liigub, seda vähem tal selle kohta öelda on.
Tõlkinud Anti Saar

37. Stephen Baker "Kuidas elada koos närvilise koeraga"
Üldiselt on soovitatav seada oma elu ja tegemised nii, et koeral oleks võimalikult vähe võimalusi närviliseks muutuda. Näiteks koera jalutama õpetamine. On kõige parem, kui teie lemmik õpib jääma teie vasaku põlve lähedale ega vaheta oma lõbuks poolt. Ärge kunagi lubage koeral kõndida teist paremal, Teie enda ülesanne on alati just temast paremal kõndida. Te võite õppimisprotsessi kiirendada, hoidudes tema ligi. Kui tunnete, et koer tahab ringi vaadata, vaadake ringi koos temaga. Kui ta tahab minna üle tänava, minge üle tänava. Kandke hoolt, et jääksite iga tuletõrjehüdrandi, puu või teise koera juures täiesti seisma. (lk 25)
Sellist sorti huumor ei ole ikka päris minu jaoks. Enamasti muigama ei pannud. Kindlasti maitse asi.
Tõlkinud Triin Tael

41. Daniel Kehlmann "Kuulsus" 
Üheksa novelli, mis ühel hetkel omavahel põimuma hakkavad, küsimus meie elu reaalsusest või väljamõeldusest. Novell kuulsa krimikirjaniku kaotsiminekust Kasahstanis mõjus õõvastavalt, sest see mõjus vägagi realistlikult, võib vabalt uskuda, et midagi sellist võiks kellegagi ühel heal päeval juhtuda. Algul üsna realistlikuna tunduvad novellidesse imbuvad vähehaaval üleloomulikud elemendid ja kõige lõpus võetakse asi kokku. Hää.
Tõlkinud Kristel Kaljund

47. Mati Unt "Öös on asju"
Masendav, ei mingit lootuskiirt selles maailmas. Lennart Meri ja tema "vanamutid" oli lõbus, elekter on saatanast ja kaktused vajavad sooja.

65. Andrus Kivirähk "Vombat"
Kivirähu näidendite kogumik. Nüüd pole enam teatrisse vaja minnagi.

70. Hugleikur Dagsson "Kas nende asjade üle tohib naerda?"
Ilmselt siis tohib. Laste, vanurite, invaliidide, seksi, surma, pedofiilia, intsesti, kehamahlade, abielurikkumise ja muu kohta. Karikatuuride vormis. Mõni pilt oli naljakas küll, tegelikult ikka mitu pilti.
Paar näidist leiab siit.
Tõlkinud Henrik Roonemaa

esmaspäev, 26. detsember 2011

Charles de Lint "Kusagil lennata"

Ei tea miks ma arvasin, et ainult Gaiman kirjutab selliseid raamatuid. Vähese lugemise viga kindlasti. Charles de Linti "Kusagil lennata" algus tundus liiga palju "Ameerika jumalate" moodi. Ainult et ei haaranud kaasa, nii et pidin raamatu peaaegu pooleli jätma. Mingit selget sõnastatavat põhjust nagu ei oleks. Lihtsalt ei olnud huvitav. Kuigi intrigeerivat ju nagu oli. Hank, kes sarnaselt Shadow'le tegutses ühiskonna piirialadel, öine vahejuhtum külmasilmalise mõrvariga ja ei tea kust ilmunud elupäästjad kahe tüdruku näol.

Alles kusagil teise kolmandiku peal hakkas tekst jooksma ja siis ei olnud enam mingit Gaimanit. "Kusagil lennata" on lihtsam, seda võiks pigem lasteraamatuks lugeda (young adult kategooria siis ilmselt) ja tal on oma selgesõnaline moraal. Ei mingit seksi ning vägivalda, mis on küll olemas, ei kirjeldata üksikasjalikult, pigem näidatakse selle tagajärgi. Suur osa mahust läheb kirjeldamisele, kuidas inimesed millestki aru ei saa, kuigi lugejale on muidugi kõik ammu selge. Ühest küljest on see muidugi loogiline, sest lugejad said autorilt palju rohkem infot kui peategelased, teisalt aga muutis teose väheke venivaks.

Kui aga esimesest kolmandikust kuidagi üle saada, siis kerib end lahti omanäoline maailm, mis elab meie kõrval ja kus toimuvad ASJAD. De Lint harutab siin lahti Ameerika indiaanlaste müüdid. Siis kui ilm oli alles noor, tõmbas Kaaren meie maailma oma potist välja. Aga siis ilmus Koiott, kes kõik segi pööras ja muuhulgas oma tegevusega inimesed lõi. Kaaren ja Koiott on korraga nii inimene kui ka loom, müütilised esiinimesed, kes on maailmas kõndinud selle algusest saadik. Lisaks neile on veel terve plejaad loominimesi, kellest mõned on pärit maailma algusaegadest, nagu jutuvestja Jack Hakk või Varesetüdrukud, aga paljud on sündinud hiljem. Kogu madin käib ümber Kaarna poti, mille ta on ära kaotanud, aga mida Koiott tahab üles leida, sest ta tahab oma kunagist tegu heastada ja maailma tagasi pöörata selliseks, nagu see kunagi oli, enne kui ta selle ära segas. Aga potti jahivad ka külmaverelised ja julmad Käod, kellel on hoopis oma plaan. Kõige selle algasukate sõja vahele on sattunud paar tavalist inimest, kellel aga lõpptulemuses suur osa täita.

Mulle meeldis, et teose tegelased on loomulikud, kõigi oma inimlike käitumisviisidega. Ehk on de Linti inimesed liiga head, hoolivad ja ligimesearmastajad. Ainukesed loomuomaselt kurjad tegelased olid Käod, kelle jaoks õigel ja valel ei ole mingit tähendust. Kaaren ja Koiott on väheke ambivalentsemad, aga ülejäänud tegelased kiirgavad headust, mis ei takista neil küll vigu tegemast ja nende eest vastutamast ning tagajärgede pärast kannatamast.
Tõlkinud Pille Runtal

Teised kirjutavad:

teisipäev, 20. detsember 2011

Arto Paasilinna "Ulguv mölder"


Arto Paasilinna "Ulguv mölder" on ajatu lugu sellest, kuidas ühiskond endast erinevaid ei salli. Väga kurb lugu. Algus on küll päris humoorikas, aga kerib lehekülg-lehekülje kaupa traagilise lõpuni.

Soome maakohta saabub lõuna poolt mees, kes ostab ära juba pikalt tühjana seisnud veski. Mees rühmab veski kallal tööd teha ja varsti saab hakata ka ümberkaudsetele elanike vilja jahvatama. Elanikud kiidavad uue möldri esialgu heaks. Kõik oleks ju tore, aga mölder on vähe isevärki - talle meeldib loomi-linde ja teisi inimesi järele teha ning mõnikord öösiti ta ulub. No kas siis korralik inimeseloom selliseid narritempe teeb! Mölder on lisaks ka vähe tulise loomuga, nii satub ta vältimatult konflikti teiste elanikega. Aga konservatiivne külaühiskond ei saa leppida kellegagi, kes erineb. Iseseisev ja -mõtlev mölder jällegi ei saa ennast painutada teiste tahtmise järgi. Nii on ootamas vältimatult traagiline lõpp. Paasilinna kirjutab hooga ja huumoriga, mis ei muuda teost vähem nukraks, küll aga illustreerib inimlikku väiklust, kadedust ja rumalust.
Arst pani ajakirjanumbri kõrvale. "Teie diagnoos on mul selge. Te olete vaimuhaige mees, maniakaaldepressiivne isik, kelle vaimuhaiguse pildiga kaasneb veel närvinõrkus ja neurasteenia. See kõik tuleb sõjapsühhoosist."
Vahepeal puhastas arst jälle prille. "Ma mõistan teid. Teil on kindlasti olnud väga raske. Siin paberites on kirjutatud, et te ulgusite, eriti talvel ja öösiti. Siis olete seal veel loomi matkinud... neid asju on vaja veel selgitada, eriti ulgumiskalduvust."
Arst päris sanitaride käest, kas patsient on haiglas ulgunud."Ei seda põle küll kuulda old. Aga me tuleme kohe ütlema, kui ta pihta hakkab.""Las aga ulub. See on ometi koht, kus häält võib teha."
Huttuse poole pöördudes lausus arst: "Nagu te kuulsite, saate eriloa siin ulguda. Ma loodan siiski, et te ei tee seda öösel. See võib teistes paitsentides rahutust tekitada."
Huttunen vastas pahuralt: "Siin ma küll ei ulu." (lk 51)
Tõlkinud Sirje Ruutsoo

neljapäev, 15. detsember 2011

Julie Powell "Julie ja Julia"


Eneseleidmiskriisis vaevlev ameeriklanna Julie Powell leiab ema riiulilt Julia Childi kokaraamatu "Mastering the Art of French Cooking" ja asjalood kujunevad niimoodi, et ta otsustab ühe aasta jooksul läbi teha kõik selle raamatu retseptid, mida on üle viiesaja. Et põnevam oleks, paneb ta kõik selle ka blogisse kirja. Internet on teadagi võim ja vaikselt leiab ta omale hulga lugejaid, siis avastavad ta ajakirjanikud ja televisioon ja lõpuks ka kirjastajad. Mille tagajärjel "Julie ja Julia" ilmuski. Eestlasest võhikule teadmiseks, Julia Child oli Ameerikas väga tuntud kokk, tema 1963. aastal ilmunud raamat oli olemas igal koduperenaisel, tema telesaateid vaadati. Tõeline staarkokk, võiks öelda, kuigi selle sõnaga on Eestis teatavatel põhjustel natuke halvasti.

Julie Powell teab, kuidas on vaja kirjutada raamatut, mis müüb. Või siis teab seda tema kirjastaja. No mis te arvate? Seks muidugi! Ja vandesõnad. Kuigi raamat on söögitegemisest, siis toitu on seal vähevõitu. Ta ei kirjelda eriti, mismoodi tema valmistatud toidud maitsesid, kuidas ta neid tegi, kuidas ta end selle juures tundis. Ei mingeid retsepte. On muidugi hulganisti kirjeldusi untsuläinud toidutegudest, kuid siit ei kuma läbi armastust toidutegemise vastu. Pigem tundub, et see oli Julie jaoks äriprojekt. Aga seda ta tegelikult ei varjagi, sest teha läbi 524 retsepti 365 päeva jooksul ei saa olla kuidagi mõnus ja nauditav kokkamise rõõm.

Minu jaoks on alati olnud naljakas ameeriklaste vastumeelsus igasugu tarretatud asjade suhtes. Justin Petronel on "Minu Eestis" vaimustav kirjeldus esmakohtumisest süldiga. Julial on aga oma kokaraamatus terve peatükk tarrendeid. Esimene katsumus on Oeufs en Gelée on maakeeli munad tarrendis.
Ma arvan, ma võin vist julgesti öelda, et mitte keegi - ei mina ise ega blogi lugejad ega kindlasti mitte Eric - ei mõelnud tarrendis munadele, kui otsustasime alustada seda kulinaarset rännakut. Ja hea on, sest tarrendis munad panevad hirmust võdisema ka kõige tugevamad südamed. 
...
Tänupühaeine alustamisel Oeufs en Gelée'ga on see hea omadus, et edaspidi maitseb kõik sellega võrreldes kuradima hästi, ja selleks ajaks, kui olime end läbi närinud oivalisest krõbedast ja mahlasest hanest, vahustatud pardimaksaga täidetud mustadest ploomidest, kastanitega kapsast, türgi ubadest ja koorekastmes sibulatest, oli tarrend juba enam-vähem unustatud. (lk 120)

Siis olid veel Volailles an Aspic, ehk tarretatud kanamaks, mille kohta Powell kirjutab, et see maitses üllatavalt mittevastikult, aga milleks süüa kanamaksasid külmalt koos tarretisega, kui neid võiks süüa kuumalt ja ilma tarretiseta? (lk 127)

Lisaks pidevale vaimutsemisele seksi ja oma vastiku töökoha teemal joob peategelane kogu aeg alkoholi. Ei lähe mööda õhtutki, kui ei segata kokteile või ei jooda gimleteid (mis iganes need siis ka poleks). Kokkuvõttes, film oli parem.
Tõlkinud Karin Riba

Teised kirjutavad:
Indigoaalane
Kiiksu lugemisarhiiv

esmaspäev, 12. detsember 2011

Anna-Maria Penu "Kes kardab Aafrikat?"

Anna-Maria Penu sõitis Aafrikasse Uganda pealinna ajalehetoimetusse tasustamata praktikanditööle. Miks? Sellele ta kogu romaani käigus vastust otsibki, algul on see talle endalegi ebaselge. Kõigepealt on hirm selle värvilise, tolmuse ja kärarikka linna ees, kuhu peategelane maabub. Uganda pealinn Kampala on kõike seda, mida Euroopa korralikud ja vaoshoitud linnad ei ole. Aafrika värvid ja lõhnad on tajutavad, pilt värvilisest, tolmusest ja lärmakast linnatänavast tuleb kergesti silme ette, seda autor oskab. Edasi tulevad kirjeldused tööst kohaliku ajalehetoimetuse uudisteosakonnas, raskevõitu kohanemine hoopis teistsuguse - konservatiivse, homofoobse, meestekeskse - keskkonnaga.

Millegipärast on peategelases hirmus maailmaparandamise valu. Tal on vaja igal hetkel võidelda geide või naiste õiguste eest, täpsemalt ta küll üritab konservatiivseid ugandalasi ümber pöörata. Milline tegevus on otse loomulikult nurjumisele määratud. Kahtlane tegelane oli Ernesto, kes saabus koos peategelasega Ugandasse, aga kes hiljem ilmub vaid üksikutest kohtades. Kes ta selline on ja mida ta Ugandas teeb? Täiesti arusaamatu. Ehk on see tegelane vajalik raamatu teises osas, vastasel juhul on Ernesto sisse toodud kui täiesti tarbetu lisand. 

Loterii kirjutas, et romaani oli vähevõitu, pean nõustuma. Kui ei oleks sealtsamast saanud meeldetuletust, et tegemist on reisiROMAANIGA, kus peategelane ja autor peaksid olema kaks erinevat isikut, oleksin siin kirjutanud Anna-Maria Penu tegemistest. Teoses on tegelane, kes kannab samuti nime Anna-Maria Penu, seda tuleb endale pidevalt meelde tuletada. Muidu tuleks seda lugeda kui järjekordset Minu ... raamatut. Teos on kirjutatud ajakirjanduslikus stiilis, nagu üks suur reportaaž Ugandast. Mis ei ole tegelikult negatiivne; siin on linnamelu, inimestevahelisi suhteid, tööpäevad ajalehetoimetuses, vestlusi poliitikutega, väljasõite linna lähedale, kohalikku ajalugu, kultuuri ja uskumusi. Siin on killukesi Aafrikast, nagu peategelane seda kogeb. Mina pole Aafrikas käinud, kuid arvan, et igaühel on oma Aafrika ja seega ka igal raamatulugejal oma "Kes kardab Aafrikat?". Minu jaoks tõi Penu raamat Aafrika sammukese lähemale ja huvitaval kombel hajutas pisut ka hirmu, mille ma raamatut lugedes avastasin enda sees olevat.
"Kes see mees oli?" uurin Flavialt.
"Sa ei tea, kes see oli?"
"Ei, Flavia, ei, ma ei tea! Kust ma peaksin seda teadma!" plahvatan.
"Mitte keegi ei ole meid tutvustanud, mitte keegi ei öelnud mulle ka enne, mida me kell kümme hommikul suure saladuskatte all ühte tumedasse autosse tegema läheme... ja ma ei saa üldse aru, miks te arvate, et ma tean asju lihtsalt niisama, lihtsalt ilma, et keegi mulle neist räägiks, neid selgitaks, inimeste nimesid, tööülesandeid, asjade ajamise korda... ja kui ma ei tea, sest taevast need teadmised mulle pähe ei kuku, siis vaatate te mind nagu viimset totakat ja mul on sellest kõrini..."
"Kuule, sa oled vihasena nii naljakas," puhkeb raadiotüdruk koos Flaviaga lõkerdama. "See oli ju parlamendiliige doktor Lulume Bayigga," lisab ta siis ja nad mõlemad riputavad end mulle lepituseks käevangu. (lk 123)
Väikese lisaväärtuse loovad ka Piia Põdersalu Harrise illustratsioonid. Kaanepilt on lausa suurepärane. Illustratsioonid on täiskasvanute raamatutes viimasel ajal nii haruldane nähe, seda enam.

Tänan Petrone Prindi kirjastust mulle raamatu saatmise eest.

neljapäev, 8. detsember 2011

Loone Ots "Eesti kroonil kroonitud"

Ootasin raamatut Eesti krooni ajaloost, kroonide kujundajatest, Eesti Pangast, meie nüüdseks kadunud rahasüsteemist ja muust sellisest. Selle asemel on Loone Otsa "Eesti kroonil kroonitud" hoopis raamat inimestest ja objektidest, keda meie kroonidel kujutatud. Raamatu esimeses osas räägitakse kroonidest enne 1941. aastat. Tolleaegsetel kroonidel oli tuntud inimeste asemel kujutatud hoopis kalurit, lamburit, paepealset, seppa ja eesti neiut. Iga rahatähe kohta on poeetiline kirjeldus pildi sümbolistlikust taustast, näpuotsaga ajalugu, põigatakse mütoloogiassegi. Kümnekroonisel oleva eesti neiu kohta on pikk analüüs neiu sümbolistlikust tähendusest ja sellest, kuidas kunstnik Günther Reindorff on tema vöö valesti joonistanud.

Uue iseseisvusaja kroonidel on juba konkreetsed isikud ja igaühe kohta leidub raamatus peatükk tema tähendusest Eestile. Kroonidest on toodud nii esimesed kui ka uuemad trükid, mis näiteks viiesajakroonisel üksteisest päris palju erinevad. Ainuke kunstnik, kellest on pikem artikkel, ongi Günther Reindorff, uute kroonide kujundajast Vladimir Taigerist ja Rihet-Urmas Ploomipuust on küll pisut juttu, kuid ikka häbematult vähe.

Ilus kinkeraamat, mitte just päris see, mida ootasin, kuid mälestusena riiulil siiski omal kohal. Et kui tuleb tahtmine ükspäev vaadata, millised need ilusad kroonid välja nägid ja meenutada kauneid noorusaegu, mil veel paberrahadega maksta sai ega pidanud müntidega jändama.

esmaspäev, 5. detsember 2011

Jake Page "Suure vaimu rüpes"

Jake Page'i "Suure vaimu rüpes" on alapealkirja kohaselt Ameerika indiaanlaste 20 000-aastane ajalugu. Tegelikult kirjutab Page ainult Ameerika Ühendriikide pinnal elanud/elavate indiaanlaste ajaloost. Lõviosa teosest on pühendatud viimasele paarisajale aastale, nii et alapealkiri on mitmes mõttes eksitav. 

Eesti keeles on varem ilmunud paar populaarteaduslikku raamatut indiaanlaste ajaloost: Dee Browni "Mata mu süda Wounded Knees" ja meie Omar Volmeri "Tomahookide aeg" ja veel mõned. Omal ajal olen kõik eesti keeles kättesaadavad indiaanlastest kirjutavad teosed läbi lugenud, millest muist muidugi praeguseks meelest läinud. Browni raamat oli kirjutatud 1970 ja Volmeri oma 1980 aastal. Seega viimase 40 aasta arengutest ei olegi eesti keeles midagi ilmunund. Vahepeal on uuendatud ka Ameerika mandri asustamise aega, mis on viimaste arheoloogiliste leidude kohaselt varasem, kui arvati. Page'i mahukas raamat on seega tänuväärseks täienduseks ja meeldetuletuseks. 

Enamasti prevaleerib arvamus, et loodusrahvad kuidagi eriliselt looduse ja üksteisega kooskõlas elavad. See pole päris nii, ka Ameerika põlisasukad on loodust omatahtsi ümber korraldanud ja omavahelised suhted ei olnud ka enne valgete tulekut üleliia sõbralikud. Page puudutab ka kannibalismi teemat, kuid rõhutab, et see oli siiski ainult rituaalne. Kui üldiselt peetakse valgeid kolonialiste julmadeks anastajateks ja indiaanlasi süütuteks kannatajateks, siis ka see ei olnud nii must-valge. Näiteks sain nüüd lõpuks aru, miks Cooperi Nahksuka juttudes irokeesid kõige kurja kehastuseks olid. Nad olidki selline sõjakas hõim, kes kogu aeg kellegagi sõdis. Kõik see ei vähenda muidugi kogu Ameerika vallutamise ja vallutajate tegevuse koletust.
1851. aastal selgitas uue osariigi (California) kuberner John McDougall seadusandlikule kogule: "Tuleb loota, et rassidevahelist hävitussõda jätkatakse, kuni indiaanlaste rass välja sureb... ei mingi inimlik vägi ega tarkus suuda selle rassi paratamatut ettemääratust ära hoida." Et selle ettemääratuse teokssaamine mingil viisil ei aeglustuks, lubati lahkelt, et iga valge mees võib osariigi kulul kokku kutsuda korravalvekomitee, mis otsiks ja tapaks indiaanlasi, vaigistades nõnda oletatavaid indiaanlaste ülestõuse. (lk 281)
Iseloomulik on šoniide pealiku Tecumseh ja kindral Harrisoni kohtumine: Hiljem istusid nad indiaanlaste laagris pingile, et omavahel aru pidada. Tecumseh nihkus kindralile üha lähemale, surudes teda pingiotsa poole. Lõpuks oli Harrison pingilt kukkumas ja tegi selle pahaselt teatavaks. Tecumseh hakkas naerma ja ütles, et ameeriklased käituvad indiaanlastega just samamoodi. (lk 251)
Viriseda tahaks tõlke üle, mis on vähe konarlik. Näiteks trickster, mis ühes lõigus on petis, teises trikitaja ja vähe hiljem juba tembutaja. Jaan Kaplinski on selle "Suve tagasitoomise" järelsõnas tembumeheks tõlkinud, Hasso Krull aga lihtsalt triksteriks.

Tõlkinud Matti Piirimaa.

Teised kirjutavad:

reede, 2. detsember 2011

Jenny Erpenbeck "Vana laps ja teisi jutte"
Nora Ikstena "Neitsi õpetus"


Ma ikka kangelaslikult loen raamatuid, millest midagi aru ei saa. Lootus, et kui ma neid piisavalt palju loen, siis äkki ükspäev hakkan saama, ei ole veel otsi andnud. Näiteks Jenny Erpenbecki "Vana laps ja teisi jutte". Saksa autori lühijutud, mis on tiined sümbolitest ja allhoovustest ja kus iga asi midagi tähendab. Selles mõttes oli Peeter Helme väga kena järelsõna tõeliseks abiks, teisalt ei olnud see siiski raamat, millesse tahaks uuesti süveneda.

Või siis lätlanna Nora Ikstena "Neitsi õpetus". Teose tutvustus "Läti XX sajandi ajaloo poeetiline kujutus läbi kolme põlvkonna naiste saatuse ja paljude metafooride" ei ütle raamatu sisu kohta tegelikult kõige vähematki. Poeetiline, jah, pikitud liivi keelega, mis on eestlasele üsnagi arusaadav, ja mis kogu teose erilise linnulaululiku hõngu annab. Räägib kolme naise elust, kes omavahel otseste sidemete kaudu suguluses on, ja veel mõnest nendega seotud naisest ja mehest. Läti nimed kippusid omavahel segamini minema, ja vahel ei teadnudki täpselt, millise põlvkonna naisest parasjagu jutt käib. Ka see teos on tulvil vihjeid ja metafoore. Päike vägistab neitsi ojakaldal metsa sees. Hiljem teeb sedasama üks mees kibuvisapõõsa juures. Mida neitsi sellest siis õpib? Ohh, ma parem rohkem ei kirjuta.

Tõlkinud Sigrid Reili (Vana laps) ja Kalev Kalkun (Neitsi õpetus).

Teised kirjutavad:
Esimene armastus
Nädala autor
Lugemik
Sirp
Kirjakoi

teisipäev, 29. november 2011

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja timuka tütar"

Indrek Hargla Tallinna kriminaalromaanide sarja kolmandas ja kõige tüsedamas teoses "Apteeker Melchior ja timuka tütar" on kõige enam juttu timukast ja keskaegseteset tapmis- ja piinamiskommetest. Saame teada täpselt, mida ja kui palju raad timukale selle töö eest maksma pidi, millised olid timuka privileegid ja õigused, kohustused muidugi ka. Kohustuste hulka kuulusid lisaks erinevatel viisidel tapmisse ka tunnistuse väljameelitamise eesmärgil piinamine. Millisel kohal ta tolleaegses ühiskonnas asus ja kuidas temasse suhtusid teised linnakodanikud ning kuidas ta ise oma töösse suhtus. Vahepeal oli natuke isegi igav ja tekkis tunne, et loed mõnda keskajateemalist populaarteaduslikku raamatut. Aga muidugi ei puudu siit mõrv ja isegi mitu. Timuka tütar näeb pealt, kuidas tapetakse ühte meest. Hiljem selgub, et mees jääb siiski elama, kuid on kaotanud oma mälu. Noormees Steffen aga on nii võluv, et suudab ära meelitada ka tema eest hoolitsenud noore munga, rääkimata siis noorest timuka tütrest.

Teised kirjutavad:
Katkend romaanist
Klassikaraadios "Uus raamat", EPL, Jürgen RoosteNeed ReadIibise pesastÕhtulehe raamatublogiThrash can danceSehkendajaloterii, Liivametsa Lugemised

pühapäev, 27. november 2011

Suve tagasitoomine. Põhja-Ameerika indiaanlaste muinasjutte

Selles kogumikus on peamiselt algonkini indiaanlaste pärimused. Võrreldes teiste loodusrahvaste muinasjuttudega on valik üsnagi ilus ja kena. Tapmist ja tagaajamist vähem, moraali rohkem. Ei maksa mammonat taga ajada, oma vanemaid peab austama, armastuse jõul saab üle igast mäest, julgust peab ainult jätkuma. Päris huvitav oli jutt "Tuhkatriinu", kus euroopa keskaegne muinasjutt oli kohalikesse oludesse üle kantud. Printsi asemel oli suur pealik, kes oskas end nähtamatuks teha ja kes võttis Tuhkatriinu naiseks, sest see oli ainus, kes ei valetanud. Tiiu Allikvee illustratsioonid tõid lapsepõlvest meelde multifilmi, mis oli tehtud indiaanlaste pärimuste põhjal ja kus oli kasutatud nende traditsioonilist joonistusstiili. See oli üks hirmus multifilm, aga kes selle tegi ja mis ta nimi oli, ei mäleta enam. 


Koostaja ja tõlkija Jaan Kaplinski räägib Ööülikoolis muinasjuttudest ja puudutab ka ühte, mis selles raamatukeses ära on toodud. 

reede, 25. november 2011

M. C. Beaton "Vembumehe surm"

Beaton on mõnus. Tegeliku eluga ei ole tema krimkadel mitte midagi pistmist. Ja see on hea. Ega siis krimkat ei loeta ju selleks, et oma argielu pikendada või sellepärast, et teada saada, kes kelle maha koksas. Siin on tähtis kõik muu - õhkkond ja tegelaste omavahelised suhted ja nägelused. Põhjamaade masendavad ja inimloomuse kurjemaid tahke lahkavad kriminaalromaane mina lugeda ei taha. Milleks? Krimka peab olema puhas meelelahutus, võimalus end muinasjutumaale kanda. "Vembumehe surm" on isegi Beatoni standardite järgi eluvõõras. Mul on alati tegu, et aru saada, mis ajal tema krimkade tegevus toimub, sest tunne on, kui oleks läinud ajas tagasi Christie juurde, kus õhtusöögiks riietuti ümber. Aga siis mainitakse nagu muuseas sülearvuteid, mis tunduvad teose raamis täieliku anakronismina. Vembumees on rikas vanamees, kes armastab vempe visata. Selliseid, et külalisele kukub kapist luukere pähe või katab WC-poti kilega või õmbleb oma tütre pidžaama varrukad ja sääred kokku. Ta kutsub oma perekonna kokku väites, et on suremas. Suremas ta küll ei ole, tahab lihtsalt oma perekonnaga nalja teha. Kuigi keegi teda eriti ei salli, tulevad kõik kohale lootusega tema rikkast pärandusest midagi omale saada. Nojah, lõpuks on ta ikkagi surnud ja konstaabel Hamish Macbeth peab tema pere hulgast mõrvari leidma. Lahendus on üsna trafaretne ja mitte eriti elegantne. Aga noh, ega ma sellepärast siis lugenud (vt algust).

Tõlkinud Ragne Kepler.

Teised kirjutavad:
loterii

teisipäev, 15. november 2011

Käisin raamatukogus

Parem ei vabanda, miks blogis mõnda aega vaikus valitsenud. Igal asjal saab üks hetk aeg otsa, aga no ehk tuleb tagasi ka. Tahtmine kirjutada, ma mõtlen. Tahtmine lugeda on siiski endiselt olemas. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Käisin täna raamatukogus. Tegelikult tahtsin Tiit Aleksejevi "Kindlat linna", mis oli pühapäevase seisuga kohalikus raamatukogus täitsa saadaval. Paar päeva varem olid estris kõik veel "töötluses" ja kui ma siis uuesti vaatasin, juba välja laenutatud. Aga muidugi, selleks ajaks kui ma õhtul pärast tööd raamatukokku jõudsin, oli keegi juba ette jõudnud. Ja järjekorda panna siinmail ei saa, nii et tuleb jälle hakata esterit jälgima. Mis on viimane asi, mida mulle teha meeldiks. Täna avas see mul ühte raamatut üle 10 minuti! Sest ega ühe klikiga ei saa ju teada, kas otsitud raamat ka soovitud raamatukogus olemas on, selleks peab tegema vähemalt kolm klikki. Ja igaühe puhul mitu minutit ootama.

Niisiis, võtsin Aleksejevi uue teose asemel midagi muud - neli krimkat (Tony Hillerman ja M.C. Beaton) ja ühe fantasy (de Lint). Ning tundsin end täpselt nagu tundlev mutike, kellesuguste peale raha kulutamise pärast herr kultuuriminister viimasel ajal kuri on olnud. Seega, lisasin oma valikule ka uudiskirjanduse riiulilt leitud Margus Tamme "Unesnõiduja". Nüüd võis rahuliku südamega raamatukoguhoidja leti juurde suunduda. Et ka midagi "korralikku" juurde.

Piilusin ka seda riiulit, kus hiljuti tagasi toodud raamatud riiulitesse tagasi panekut ootavad. Seal oli krimkasid, paar Sandra Browni ja muid kenade naisepiltidega raamatuid, mille autoritest ma kunagi kuulnudki ei ole. Hesse "Stepihunt" ja Andrus Kivirähk jäi ka silma. Aga Valdur Mikita "Teoreemi" meie linnajao raamatukogudes ei ole.

pühapäev, 6. november 2011

Dagmar Lamp ja Epp Petrone "Meestest, lihtsalt"
Dagmar Lamp "Naistest, lihtsalt"


Novot, oma tarkusest ei oleks ma neid raamatuid kunagi ette võtnud. Aga kuna kirjastus nad kenasti mulle postkasti saatis, siis tundsin nagu kohustust nad ikka läbi lugeda ja puhkusereis tundus selle jaoks just sobiv aeg. "Meestest, lihtsalt" on lühijutud eri meestest ja "Naistest, lihtsalt" siis vastavalt naistest. Lihtne, kas pole? Mida rohkem lugesin, seda enam tundsin, et ma pole üldse selle raamatu sihtgrupp. Peategelased olid tüüpiliselt varastes kahekümnendates, sekka ka mõned vanemad või nooremad. Kogu see tohutu veinijoomine, pidupanemine, juhuslikud suhted, mahajätmiste ja uute tutvuste üle ahastamine või rõõmustamine tunduvad hetkel kõik väga kauged teemad. Et kõike seda juba nähtud-kogetud küll. (Nüüd ma vist kõlasin küll nagu mõni vanaema). Aga oma hilisteismelisele tütrele võiks neid lugeda anda küll, talle võiks need lood ehk rohkem korda minna. Igasugu imelikke inimesi on neis raamatutes portreteeritud. Kui "Meestest, lihtsalt" on juba pealkirja järgi jutud meestest, siis "Naistest, lihtsalt" rääkis ka suures osas meestest. Või lesbisuhetest. Üks gei tuli ka kahe raamatu peale ära. Tundus, et teine raamat (Naistest) on väheke paremini kirja pandud, väheke küpsem, väheke arenenum. Aga muidugi on ühel naisel naistega lihtsam suhestuda ja mõningaid teoses kirjeldatud tüüpe tean ka mina. Kuigi Janesugustega pole mul siiani küll tulnud kokku puutuda, ja loodan et seda kunagi ei juhtu ka. Kas sellised inimesed on päriselt olemas? Kes hindavad inimesi AINULT raha alusel? Meestega on selles mõttes raskem, nagu eespool kirjutasin, enamik kirjeldatud meestest ja olukordadest jäid kaugeks.

Petrone Prindi kogutud lingid:
Naistest, lihtsalt
Meestest, lihtsalt

laupäev, 1. oktoober 2011

Daniel Pennac "Nagu romaan"

Daniel Pennaci õhuke raamatuke "Nagu romaan" on pühendatud lugemisele ja sellele, miks tänapäeva lapsed enam ei loe ja mida teha, et neid lugemist armastama panna.

Olin jõudnud kahekümne esimese leheküljeni, kui hüüatasin: "Appi, kui hea raamat!" Kuni sinnani oli kogu tekst olnud puhas kuld. No kuidas ta teadis? Pole mingit vahet Prantsusmaal ja Eestil, kapitalistlikul või nõukogude minevikul - me mõtleme täpselt ühtemoodi. Meie lapsepõlv oli täpselt samasugune ja me kasvatame oma lapsi ühtemoodi.

Peamine viga, mida teevad vanemad, kes on pärit põlvkonnast, ajast, keskkonnast või perest, kus lugemist kiputi pigem takistama, on lastele lugemise peale sundimine. Sest me lihtsalt ei saa aru, miks nad lugeda ei taha, kui meie ometi omal ajal seiklusi lausa neelasime. Mäletan küll, kui mu oma laps teatas, et kohustusliku kirjandusena loetud "Kolm musketäri" oli niiii igav, rääkimata siis "Kevadest". Nii me siis sunnime neid lugema, lootuses, et nad sealt lõpuks ikka midagi leiavad, sest lugeda tuleb, lugema peab! Ja kui nad seda ikkagi ei tee, kasutame jõuvõtteid, keelame näiteks telekavaatamise.

“Jääb siis nii, mingit telekavaatamist ei tule!”
Sooh! Jah…
Jah… Televisioon on ülendatud preemiaks… ja sellest tulenevalt lugemine alandatud teoorjuseks… Ja selle oleme me ise välja mõelnud…
(lk 44)



Vot nii, ja seda kõike heas usus, et teeme midagi õigesti. Aga mida siis ikkagi teha? Retsept on tegelikult lihtne, tuleb anda neile tagasi lugemise rõõm. Lugemine ei ole kohustus, lugemine on ainult lugeja ja autori vaheline isiklik asi, kellegil teisel pole sinna asja, eriti kirjandusõpetajatel. Ning vastu nõuda ei tohi mitte midagi. Mitte kui midagi. (lk 113) Selle näitlikustamiseks on Pennac koostanud lugeja õigused, millest igaühe ta raamatus pikemalt lahti kirjutab. Olgu nad siinkohal veelkord välja toodud:

1. Õigus mitte lugeda
2. Õigus lehekülgi vahele jätta
3. Õigus raamat pooleli jätta
4. Õigus üle lugeda
5. Õigus lugeda mida ignes
6. Õigus bovarismile
7. Õigus lugeda kus iganes
8. Õigus sirvida
9. Õigus lugeda valjusti
10. Õigus vaikida

Veel üks teema on aeg. Kust küll leida aega lugemise jaoks? Kuigi see näib tõsise probleemina, tuleb välja, et mingit probleemi tegelikult polegi. Sest niipea, kui tekib küsimus, kust võtta aeg lugemise jaoks, on selge, et tõelist himu lugeda ei olegi. Sest kui asja lähemalt vaadata, siis mitte kellelgi pole kunagi lugemiseks aega. Ei lastel ega teismelistel ega suurtel. Lugemine on elu järeleandmatuis kammitsais. 
...
Kuid miks on nii, et see naine, kes käib tööl, teeb sisseoste, kasvatab lapsi, sõidab autoga, armastab kolme meest, käib korrapäraselt hambaarsti juures ja kolib järgmisel nädalal uude korterisse, leiab lugemiseks aega, aga see karske heal järjel poissmees ei leia?
Lugemise aeg on alati varastatud aeg. (Muide just niisamuti nagu kirjutamise aeg või armastamise aeg.)
Varastatud, aga kellelt?
Öelgem: kohuselt elada.
Küllap just sel põhjusel ongi metroo – nimetatud kohustuse kale sümbol – osutunud maailma suurimaks raamatukoguks. 
Lugemise aeg, nagu ka armastamise oma, avardab elamise aega.
Kes riskiks armastada, kui peaksime armastust vaatlema oma ajakavast lähtuvalt? Kellel on aega armunud olla? Ja kas sellegipoolest on nähtud mõnd armunut, kes armastamiseks aega ei leia?
Mul pole kunagi lugemiseks aega olnud, kuid mitte miski pole mind kunagi takistanud lõpuni lugemast romaani, mis mulle on meeldinud.
Lugemine ei sõltu ühiskondliku aja korrastatusest, vaid on – nagu armastuski – olemisviis.
Küsimus pole selles, kas mul on aega lugeda või ei (aega, mida keegi mulle, muide, anda ei kavatse), vaid selles, kas ma pakun endale lugejaks olemise rõõmu või ei.
 (lk 111)

Jah, tean juba ammu, et kogu mu lugemisele kulutatud aeg on elult varastatud aeg ja raamatutele kulutatud raha muudelt kohustustelt varastatud raha. Aga mis oleks alternatiiv? Ääretu kurbus, üksindus üksinduse sees on olla kõrvale jäetud raamatutest - kaasa arvatud neist, milleta vabalt toime tuleme (lk 137). 

neljapäev, 29. september 2011

Jürgen Rooste "Rõõm ühest koledast päevast"

Luban, et see on viimane Jürgen Rooste postitus. Vähemasti sel kuul. Seda enam, et 2003 ilmunud kogust "Rõõm ühest koledast päevast" ei leidnud ühtegi luuletust, mida oleks tahtnud üles kirjutada. Ometi tundus lugedes, et seda kogu on kõige mõnusam lugeda. Lugesin Rooste luulet uuemast varasemani ja  "Rõõm ühest koledast päevast" oli seega viimane. Noor peoloom, kes käib ööklubides ja kellel on tüdrukuid, kelle reisi ja peput silitada. Hiljem tulevad naine ja lapsed, siin neid veel ei ole. Siin joob luuletaja veel viina ja martiinit, hiljem jääb ainult õlu. Tegelikult tore kogu, selline räuskav ja kohati kurvameelsusse laskuv.

*
noh vanaisad
on meil kõigil
toredad targad mehed

kahju et
lapselastele miskit
külge ei hakand

Paar varasemat luuletust

Teised kirjutavad:
loterii

reede, 23. september 2011

Jürgen Rooste "Ilusaks inimeseks"

Igavikku otsida II
tüüpiline mees
tüüüüpiline
ilus aga loll

karvadest kaetud ja kirgedest aetud
siginend su uksele purjuspäi ja südaöösi
sisemiselt ilus nagu ingel - ärh hooli mu
joodikukestast ja noorpoeedina kafatuist-punetavist palgeist

ma usun armastuse sisse ja sinusse
eriti tundidel
tiksuvail varaomikusil
lendun või kuule-kuujuustukerale et pääseda
su imelisile huulile
pimedus me ümber on põimunud
soekuum pimedus

igavikust pole pääsu - me oleme nii ilusad
et meid jäädvustatakse kõigi unenägude seintele kallis

armasta ja hoia täna oma eesti meest
sest homses võibolla pole meil seda aega
pole epiteeti 'eesti'  pole mõtteid ja sõnu teineteise tarvis
ainus olemise viis on identiteedikriis

tüdruk me vältame võibolla vaid hetke aga
see on imelisim omasuguste sääs ja selle pärast tasuks
surragi - kasvõi kärpsena-kärblasena tühisena
kasvõi universumi isetu toorainena
jumala plastiliinipallina

olles vaid korra mainind sind oma lollis luuletuses
olen ma juba aegade parim poeet - keegi veel
pole suutnud talletada taolist ilu

keegi veel

*
Kas sa armastad mind igaviku ääreni
Milleks on vaja luulet 

Raamat-plaat, kus lisaks teksti lugemisele seda ka plaadi pealt kuulata saab. Pigem siiski CD-plaat, millel on tavalisest paksem plaadivihik kaasas. Plaadi ja raamatu tekstid täielikult ei kattu. Plaadi kuulamine on kohati küll veidike massohistlik kogemus. Eriti muusikalise kuulmisega inimesele. Eriti kümneminutiline "Ingel"

"Kas sa armastad mind igaviku ääreni" on siiski sisendusjõuline ja kõigi teiste lauludega (luuletuste, värsside, kraaksudega?) võrreldes  hoopis teistsuguse meeleoluga.

kolmapäev, 21. september 2011

Jürgen Rooste "Tavaline eesti idioot"

1.
olen eestlane
ja evin sissekirjutust
taanilinna südame serval

aga enne veel
kui kell tiksub pensionit
tiksub mu süda omadega ühele poolele

siis saab hinge
tiivuline kere teada
mis kaalub mu vaimline perse

kuidas kuram küll ta selle
pekipatsaka sinna üles
tirida kavatseb

seda nalja tahaks näha
lk 41

8
jõuan tagasi koju
mu koer on vahepeal rääkima õppinud
puhtast igavusest
et keegi temaga ei tegele
naine on niigi me lastega jännis

koer räägib mulle et
tal on tunne et ta peab
tegema midagi enda jaoks
et ta tunneks end täisväärtusliku ja tähtsana

siiamaani oli ta nagu maetud koju korteriseinte vahele
vaid harva telekat vaadates tundis
et saab natuke õhtku
see pidi teda hulluks ajama
nüüd aga helistab ta aeg-ajalt
automaatvastuvõtjatele ja jätab
luulelisi teateid nagu:

ajahämust kerkib hõllandusi
pilvepihk on tumm
metsaserval kurblik susi
ülal katkend taevakumm

istume taga köögilaua ääres
mina laua taga taburetil
tema põrandal

joon rohelist teed suhkruga
kuskil mängib blondie "broken glass" (demo)
mõlen et kui läheks teise tuppa
ja küsiks naiselt et kas tema ka
on viimasel ajal koeraga kõnelnud
aga kuidagi kõhe hakkab

koer küsib mult et kas ma tean
veel kedagi kel oleks automaatvastuvõtja
lk 99

Teised kirjutavad:
Nädala autor
Vikerkaar, Maarja Kangro 
EPL, intervjuu autoriga
Sirp, Jan Kaus 

pühapäev, 18. september 2011

Jürgen Rooste "21. sajandi armastusluule"

Unelaul
väikesed lapsed kõik magavad juba
minagi magada tahaks
hämar mu sees ja hämar on tuba
aga und ei tule ja viina on veel
ja on veel

kuu väljas teeskleb et on suur kollane lamp
libahundid ei liigu ei ulu
(aga libainimesed küll
võikad inimnahad üll)
on hingede aeg ja pühapäe õdak
(aeg nii aeglaselt kulub -
teel on ta tontide kamp)

tuul tirib asju ja
kiisu on vist kusagil kiimas
kuigi on külm
ta rajad on viimas (me jäledas kliimas)

tänav ei maga ka veel - ta on linna veen

mu laste ema on köögis ja askeldab alles
unustin ennist - ehh - nõud
ta peseb raevukalt - kolistades
et ma kuuleks kui kasutu olen
(mis õud!)

tuul kiisu autod ja kõvasti
tuuut-tuuut-tuuut-tuuut
kusagil pidu on veel ja keegi me majast
sinna on teel

minagi tahan nüüd magama jääda
a kuis ma saan kui toda viina ju jagub
seintel väreleb varje
                                  prigiseb pirnis hõõgniit
(telest kummitub elm street - mõtted annavad hagu)

väiksed lapsed kõik magavad juba
kui jumal annab
kui jumal lubab - vaiki on tuba

inglidki valvavad
neil on seks luba
lk 26

*
...
ma tahtsin selle luuletusega öelda
et neil kes ütlevad
et luuletada on niiii kerge
et  igaüks oskab nii nagu mina
on pagana õigus
AGA MIKS KURAT NAD SEDA SIIS EI TEE
lk 47


Teised kirjutavad:
Virtuaalkass 
Postimees 
EPL 

reede, 16. september 2011

Jürgen Rooste "Kuidas tappa laulurästikut"

Kõnelda oma liha asjust
jah ainult jumal
ei hoia veel lampide päält kokku
tema kosmilises kuningriigis
miljardeid hõõglampe on töös
et oleks vähe valgem
ses igavikuöös

tegi inglid
et oleks seltsi

tegi inimesed
aga näe
inimesed on tujukad ja tiirased
ja tahtsid käia oma teed

ja vaata inglid
nendegi ihu kiskus madalale
inimeste poole
aga polnud jumal neile
andnud muud võimet
kui mõelda kõrgemaist asjust
polnud nemad mõeldud aednikuks
inimese moodi näppupidi mulda
või kauplema kaupu ja koguma kulda

eks seetõttu
ongi selle ilma vürst
suurim hedonismi ja süümepiinade filosoof
kes küünlaga päevavalgel
seesinatsel elulaadal
me seast inimest otsib

aga klähvivad vaid küla koerad
vahel langeb mõni professor või poeet

mõni üllas noor daam isegi
aga sellestki on talle lusti
ja vaimuseltsi
vaid väheks

sest nemad tahavad lõppeks ikka
kõnelda oma lihtsa liha asjust
ja kõigest mis kõvasti
hoiab neid maa ligi

olgu issand neile armuline
kuid mina ei saa jätta proovimata

olgu issand meile armuline
kui me ei saa jätta proovimata
mis maitsega on need
keeelatud huuled
                         hullatud keeled
ja kuidas tundub elu
elu ise kõigis oma avaldusis
siin kosmosekolkas
kus öösi kustuvad tuled

aina rohkem ja rohkem

ainult mitte tema omad
lk 8


Kohvikupoeet uue aastatuhande 
esimese kümnendi lõpul
värssi veeretama end
       kohvikuterassil sätin
kõik kes mööduvad ent
       peavad mind vist pätiks

ees on päikeseprillid
       pääs on kole rätik
kurjalt vahivad mind
       kained vanaätid

vastu hommikuse päikse
        juhmi sära
esimese toobi õlut
        olen rüüband ära

luuletungi lisab
        linna masinate kära
naaberlaua joodikute
        rõõmsameelne plära

kirjutaks ma armastusest
       otse suurest tungist
kuid see tunne pole ajand
       minu hinge pungi

hoopis lihtsaist asjust
       olen täna pungil
valla päästnud oma
       sisemise pungi

mõni üleb - äähh
       mis on see õllevahuluule
mina ütlen -
       ohtlik nagu kevadtuuled

enne neid ei märka
       kui on tõmmanud su läbi
pärast peida rahva eest
       oma tatist häbi
lk 22

*
eesti naise ilu
on legendaarne ja ärakiitmatu
eriti kui temaga koos ei pea elama
saab temast uneleda ja
kõiksugu omadusi ja iseloomujooni
külge mõelda

pärisnaistega on muidugi raskem
aga ega piibliski öelda
et kerge peab olema
põhiseadusest ka ei leia seda kohta
lk 47

Üks asi millele mõtlema hakkasin päev 
pääle mu vanatädi surma
kas tahate teada
miks eestlased erilised on
tahate ma räägin
nad elavad terve elu otsa
üksteise kõrval
suutmata öelda et nad
armastavad
ja kui üks neist sureb
helistavad nad oma lähedastele
ja nutavad toru otsas
oma hääletut nuttu
ja tahavad öelda
et armastavad
aga ei suuda
nad elavad viiskümmend aastat
või enamgi
võõra võimu all
ja kirjutavad ikka
oma napakas keeles luuletusi
sellepärast on nad eestlased
sellepärast ma neid armastangi
isegi kui vahel väga
vihkan
lk 69

Jürgen Rooste kui laulev luuletaja on mulle juba mõni aeg tagasi silma (või kõrva) jäänud. Viimase piisa andis plaat "Eesti keel nagu nuga", kus ta kolme oma luuletust ette kandis. Võtsin raamatukogu riiulilt kõik Rooste luulekogud, mis seal leidusid. Wikipedia andmetel on Roostel ilmunud kaheksa luulekogu, niisiis kolme esimest kogu meie raamatukogus ei leidunud. Kuigi olen endiselt arvamuselt, et luule lugemine on vaev ja viletsus, kuulata on palju parem, siis seda kogu lugesin paar korda ja panin siia kirja mõned, mida ka hiljem tahaksin üle lugeda.

Teised kirjutavad:
Lugemissoovituse blog
Luuleleid
Nädala autor 
Kirjandus ja Keel
Klassikaraadio
Sirp
EPL, Tiit Kändler 

teisipäev, 13. september 2011

Olavi Ruitlane "Naine"

Niisiis... Olavi Ruitlase "Naine". Olen juba poolteist aastat hoogu võtnud, et sellest kirjutada. Paar korda olen mustandi üle vaadanud ja siis jällegi sinnapaika jätnud. Panen need mõningad mõtted siin nüüd ikkagi üles, saab raamatu lauanukalt lõpuks riiulisse tagasi panna. Praeguseks on esialgsed radikaalsed emotsioonid väheke maha käinud ja kustutasin mõned varasemad mõtteavaldused.

Ma ei saa öelda, et see raamat mulle meeldis. Peamiselt häiris tõsielutaak raamatu taga. Kui võtta teost puhta fiktsioonina, siis oleks ta naljakas ühe-õhtu lugemine, mille võib kiiresti ära unustada. Sest nalja ju saab - klamüüdia peatükk oma puändiga ja Naisega kalalkäik näiteks. Aga kogu raamatule paneb pitseri teadmine, et ta on - siiski-siiski - elust maha kirjutatud.

On räägitud üldistuse tekkimisest ja kõikehõlmavusest, aga ei suutnud mina näha Naise taga "üldist" naist ega Mehe taga mingit üldistust. Naise kujusse on üldse kokku kirjutatud kogu Ruitlase viha ja kibestumine kellegi vastu. Tegelikult on see tragikoomiline, kuidas ta on kogu oma viha ühe naise vastu valanud Naise tegelaskujusse, kellel ei leidunud ju mitte ühtegi positiivset omadust. Sellist inimest ju tegelikult olemas ei ole, see on mingi Ruitlase kõverpeegel ja meie saame Naist näha vaid läbi Ruitlase silmade. Peab küll tunnistama, et vastukaaluks polnud meespeategelanegi mingi kaunishing, pigem luuser, ringihooraja ja joodik.

Ma pole kunagi võtnud seisukohta vaidluses kunstniku õigus oma loodule versus inimese privaatsus. Kui kuulan ühe poole argumente, olen nõus, jah just nii see peab olema. Siis kuulan teist poolt ja leian, et tõepoolest, tal on täielik õigus. Ei tahaks ise olla ei ühel ega teisel poolel. Kui Apollo raamatuklubis pidi Ruitlane mitu korda lausuma, et ta ei kirjutanud seda raamatut oma elu pealt maha, siis ega keegi teda ju ei uskunud. Selge see, tema ei saagi ju muud öelda.

Tuleb välja, et oskasin seekord vaid autori isikust ja mitte raamatust endast kirjutada. Tegelikult arvan, et Ruitlane on tore mees, meil on mõned ühised tuttavadki, ja tema "Kroonul" polnud viga midagi. Aga noh, kes meist täiuslik on.

Teised kirjutavad:

neljapäev, 8. september 2011

Neil Gaiman "Tähetolm"


Pärast väikest vaheaega Neil Gaimanit lugedes tuli hirmus isu "Stardust" uuesti üle lugeda. Kuna vahepeal oli raamat eesti keelde tõlgitud (tõlkija Sash Uusjärv), siis otsustasin maakeelse versiooni kasuks. Olen seda ka varem märganud, et eestikeelne versioon tundub võõrkeelse originaaliga võrreldes palju lihtsam ja lapselikum. Sest "Tähetolm" on ikkagi muinasjutt, kuigi mitte just kõige väiksemate jaoks mõeldud. Ühest küljest päris muinasjutt, seal on nii kurjad nõiad, head haldjad kui ka positiivne kangelane. Teisest küljest on romaanis vägivalda ja seksistseen ja ka üks f-tähega sõna, mis küll väga pisikeses kirjas. Tõlkele midagi ette heita ei saa, ega ma muidugi ei hakanud seda originaaliga võrdlema, aga ühtegi sellist asja, mis silma oleks kriipinud, küll ette ei tulnud. Huvitav vaste oli kärvamets, inglise keeles serewood.

"Tähetolm" on niisiis muinasjutt, kus armunud noormees Tristran Thorn läheb haldjamaale oma armastatule taevast langenud tähte tooma. Tee peal satub ta mitmesugustesse eluohtlikesse seiklustesse, kohtub erinevate põnevate tegelastega, leiab, kaotab ja taasleiab oma tähe ning lõpuks peab valima, millisel teel jätkata.

Mulle meeldisid eriti Tormikantsi vendade mõnusalt soojad perekondlikud suhted. Sest see näitab ju ometi perekonna kokkukuuluvust, kui omaenda vendade poolt mõrvatud vennad rändavad vaimudena nendega koos ja veel elusolevate vendade tegudel silma peal hoiavad. Vend, kes esimesena leiab kindluse võtmed, mille nende isa surres taevasse oli lennutanud, saab kantsi uueks isandaks. Võtmed on aga tähe käes. Seega läheb lahti jaht. Ühes õiges muinasloos peab olema ka kuri nõid ja "Tähetolmus" on neid kogunisti mitu. Ka Lilimite õeskonna liikmed jälitavad langenud tähte, sest tema abil saavad nad jälle tagasi oma nooruse.

Gaiman segab omaenda vohava fantaasia traditsiooniliste muinasjuttude ja müütide elementidega ja tulemuseks on suurepärased lood, mis ühest küljest on nagu tuttavlikud, kuid siiski ei korda neid. Seitsmepenikoormasaapad ja lendav laev saavad siin täitsa uue kuju.
"Ehk kõneled mulle, mis asju sa ajad?" küsis väike karvane mehike, kui nad maas istusid ja teed jõid.
Tristran mõtles hetke ja ütles siis: "Ma tulen Müürikülast, kus elab noor neiu nimega Victoria Forrester, kellele pole naiste seas võrdset, ja temale, ning ainuüksi temale, olen ma kinkinud oma südame. Ta nägu..."
"Tavaline komplekt?" küsis väike olend. "Silmad? Nosu? Ammad? Nigu ikka?"
"Muidugi."
"Noh, siis võib sellest osast üle üpata," sõnas väike karvane mees. "Ma usun, et kõik on nigu sa ütled. Mis totulotu asja see noor daame on su tegema pand?"
Tristran asetas puust teetassi rohule ja tõusis solvunult.
"Mis paneb sind arvama," küsis ta häälel, mis oli tema arvates tulvil kõrkust ja põlgust, "et mu armsaim daam saatis mu teele mingi totra ülesandega?"
Väike mees vaatas oma süsimustade silmahelmestega tema poole üles. "Sest see on ainumas põhjus, mis siukse nolgatsi nõnna lolliks ajab, et üle Haldjamaa raja tulla. Ainuksed, kes teie maadelt seiepoole tulevad, on laulikud, armunud ja ullpead. Ja laulumehe moodi sa jüsku ei paista, vaid oled - andeks mu sõnad, poiss, kuid see on tõsi - sama arilik kui leivapuru. Nõnna et see piab olema armastus, ma arvan."
"Sest," teatas Tristran, "igal armunul on hullumeelse süda ja lauliku meel." (lk 78)
Ja siis on mul veel üks rõõmusõnum kirja panna. Minu kaasaegne teismeline, kes vastavalt  kaasaegsete teismeliste kommetele raamatuid ei loe, sest need on igavad, pikad ja tüütud, ja raamatu lugemise ajal ei saa ju facebookis hängida, on lugenud ühe soojaga läbi kaks Gaimanit ("Graveyard book" ja "Tähetolm"). Ma olen küll varemgi talle lauanurgale omaarust põnevaid raamatuid poetanud, aga siiani ei midagi. "Kääbik" loeti läbi näiteks ainult sellepärast, et see oli kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Kommentaar oli, et väga hea raamat ja et film ei ole üldse raamatu moodi ja raamat on kõvasti parem. Järgmisena lubas ette võtta "Viimase ükssarviku", kohe kui Vampiiripäevikute kaks osa läbi on loetud. Nii et lootust veel on!

Teised kirjutavad:
Autori koduleht
Päevik, Lugemispäevik
Never judge a book...
Ulmekirjanduse Baas
Mareki asjad
Nädala autor
loterii
Segane maailm
Raamatuarmastus

pühapäev, 4. september 2011

Robert van Gulik "Hiina labürindimõrvad"


Robert van Guliku "Hiina labürindimõrvad" on eriline selle poolest, et see on esimene Kohtunik Di kriminaaljutt, mille van Gulik kirja pani. Võib ju olla, et mulle ainult tundus, kuid Labürindimõrvad oli palju tihedam ja teaberikkam tekst kui need hilisemad. Van Gulik kasutas oma Vana-Hiina kriminaaljuttude süžee loomisel autentseid allikaid ja need on ootamatult moodsad. Nagu ikka, peab kohtunik Di lahendama kolm mõistatust, ja lisaks tegelema piiriäärse linna oma võimusesse haaranud riigireeturi paljastamise ja linna vallutamise vandenõu nurjamisega. Esiteks on kadunud testamendi juhtum, kus osaliseks on kaunis maal ja salapärane labürint. Teiseks peab ta lahendama auväärt linnakodaniku surma saladuse, kes tapeti siis, kui ta oli ihuüksi lukustatud ruumis, kuhu kellelgil teisel ei saanud sissepääsu olla. Lisaks on romaanis tegemist ka väärastunud ihadega (see oli see moodne osa).

Üksikasjalikult kirjeldadatakse kohtu atribuutikat ja kogu selle suure masinavärgi haldamist. Samuti käis Hiina vanade kriminaaljuttude hulka kindlasti kogu kohtuprotsessi kirjeldamine, seega kirjeldab ka van Gulik kohtuniku tegevust nii kohtusaalis kui ka pärast seda. Pärast seda aga toimus kurjategijate hukkamine ja seda kirjeldab van Gulik päris üksikasjalikult. Sest ega 8. sajandi Hiina kohtusüsteem polnud selline nagu meil praegu. Kohtualust ei saanud enne süüdi mõista, kui ta oli oma teo üles tunnistanud, ükskõik kui kindlad asitõendid tema vastu olid. Ülestunnistuse saamiseks kasutati kohtus ka piinamist. Ja karistused olid julmad. Kohtunik aga pidi kogu protsessi algusest lõpuni läbi tegema ja seega ka hukkamiste juures viibima.

Van Gulik poetab siia-sinna vihjeid ja mõned neist olid üsna läbinähtavad. Ma näiteks arvasin peaaegu ära, kes auväärse linnakodaniku tappis. Oleks ma viitsinud natuke tagasi lehitseda ja paar fakti üle vaadata, oleksin ka päriselt ära arvanud. Hilisemates romaanides autor enam nii selgeid vihjeid ei jäta. Aga võimaliku mõrtsuka äraarvamine pole muidugi kriminaalromaani puhul peamine. Peamine on ikka õhkkond ja mõnusad tegelaskujud ja huvitav keskkond.

Tõlkinud Kersti Unt

Teised kirjutavad:
Õhtulehe raamatublogi

neljapäev, 1. september 2011

Google teab!

Luuletaja saladus paljastatud! Jürgen Rooste on murutraktor! 
 
Vaata otsingu „rõõm ühest koledast päevast jürgen rooste“ tulemusi „ muruniidukite ja murutraktorite“ hulgast ja võrdle hindu! Võida aega ja raha ning leia ...
 
Klõpsa pildil, et paremini näha.

kolmapäev, 31. august 2011

Yrsa Sigurðardóttir "Kolmas märk"

Yrsa Sigurðardóttiri "Kolmas märk" viib lugeja Islandi kaugesse ajalukku, tegeleb piinamiste, nõidumiste ja nõiaraamatutega. Peategelane Thora Gudmundsdottir on lahutatud jurist, kes palgatakse saksa keele oskajana ühe Islandi ülikoolis õppinud saksa noormehe surma uurima. Tema partneriks on keskealine ilma ühegi huumorivälgatuseta saksa mees, endine kriminaalpolitseinik. Ei pääse ka see romaan peategelaste omavaheliste suhete arengust, mis algsest teineteisemõistmatusest üsna etteaimatavalt voodisse jõuab. Niisiis on "Kolmas märk" kirjutatud krimikirjanduse tüüpilisi malle järgides. Siin pole küll ühte hiilgavat detektiivi, kuid see-eest tandem mehest ja naisest, kus mees muidugi algul naisesse üleolevalt suhtub. Politsei on üldiselt juhm ja ei saa millestki midagi aru. Järgmine kohustuslik element on peategelase keeruline pereelu: lahutatud abikaasa, kellega suhe on endiselt terav, kuueteistaastane poeg kõigi oma teismelise-vaevadega ja kuueaastane tütar. Autor paistab teismeliste käitumisega üsna tuttav olevat. See-eest stseen Thora poja pruudi vanematekodus küll erilise mõistlikkusega ei hiilanud. Selliseid inimesi leiab küllap ainult raamatutest või filmidest.

Eelnevast ei maksa arvata, et "Kolmas märk" on tüütu ja igav ja etteaimatav. Sest siin on midagi veel - õhkkond. Islandi talv, praktilise islandlanna sulejoped versus saksa snoobi lakk-kingad. Peamine intriig aga on seotud keskaja ja nõidumisega. Mõrvatud üliõpilane nimelt tegeles keskaegse nõiajahi uurimisega ja oli enda ümber kogunud seltskonna noori, kellega omavahel siis vanu kombeid elustati. Mõrva lahendamiseks peavad uurijad sukelduma Islandi kaugesse ajalukku, kus olid nõiad ja loitsud ja piinamised. Keskseks tegelaseks muutub keskaja populaarseim teos, inkvisitsiooni käsiraamat "Nõiahaamer". Teisalt ei ole vaja karta, et raamat on täis õudusi, piinamiste ja teiste jälkuste kirjeldusi või muud taolist. Kõik see on loos olemas, kuid taustal ja ühegi vastikuse päris otsese kirjeldamiseni Yrsa Sigurðardóttir ei lasku, sama käib ka seksisteenide kohta. Antakse ainult vihjeid, edasi tuleb igal lugejal oma kujutlusvõimet rakendada.
Tryggvit ei jahmatanud mitte koridori põrandale kukkunud raamaturiiul ega neljakäpukil raamatukuhjal roomav dekaan. Veidi eemal, alkoovis asuvast printerikapist poolenisti väljas, lebas laip. Tryggvi tundis, kuidas kõhus keerama hakkas. Mis asjad, taevas halasta, tal silmade ees olid? Kas rinna peale oli midagi joonistatud? Ja keel - mis sellel viga oli? Naised piilusid Tryggvi selja selja tagant koridori ja ta tundis, kuidas nad teda särgist sikutasid. Ta püüdis asjatult end nende haardest vabastada. Dekaan sirutas abi paludes käe välja. Tundus, et mees on õudusest täiesti aru kaotanud. Ta oli näost tuhakarva hall ja hoidis kätt südame kohal. Siis vajus ta külili. (lk 11)
Tõlkinud Askur Alas

Teised kirjutavad:
Sehkendaja
Industrial Snowflake
Õhtulehe raamatublogi
Keskus
EPL 

laupäev, 27. august 2011

Maire Aunaste "Mitte ainult meestest"

Pean muidugi tunnistama, et sellist sorti isiklikel mälestustel põhinevaid raamatuid loen harva. Teisalt oli Maire Aunaste teoseid kiidetud, just nende kirjandusliku väärtuse tõttu. Ja mis ma ikka vabandan, ega raamatul "Mitte ainult meestest" ju midagi viga ei olnud. Ainult et natuke igavaks jäi. Sain aru, et mind siiski ei huvita eriti võõraste inimeste mured ja rõõmud.

Aunaste kirjutab oma lapsepõlvest karmide vanemate kodus ja õpinguaastatest ja muidugi oma meestest. Sellest, kuidas tahtejõud viib sihile - mis sest, et 7 aastat hiljem, kuid televisiooni tööle ta siiski sai. Niikaua kuni ta kirjeldas seda ajastut - läbi oma koolide, tuttavate ja tegevuste, oli huvitav lugeda. Inimesi kirjeldada oskab Aunaste suurepäraselt. Tal on silma situatsioonikoomikale ja jutt jookseb kenasti. Lõpp aga oleks võinud küll palju lühem olla. "Reisile sinuga" saatesarja tegemine jääb praeguseks täpselt nii kaugele minevikku, et enam huvitav ei ole, kuid ajalookroonikalikku väärtust ka veel mitte. Ning igasugused heietused mineviku ja tuleviku teemadel on tüütud.

Teised kirjutavad:
Katkend teosest
Sehkendaja
Kärt Hellerma, EPL
Valgus
Oli, mis oli

kolmapäev, 24. august 2011

Neil Gaiman "Fragile Things"

"Fragile Things" oli viimane Neil Gaimani raamatutest minu riiulil, mis seni veel järge ootas. Viimati sain tema lühijuttudest mürgituse ja võttis mõne aja, enne kui Gaimani teise lühijutukogumiku kätte julgesin võtta. Seekord ei olnud pooltki nii hull. Ilmselt on kogumiku jutud omavahel palju sarnasemad kui "Smoke and Mirrorsis" või on lihtsalt tähtede seis teine. Jällegi oli huvitav lugeda iga jutu kohta lühikest sissejuhatust, et mis asjaoludel see kirja sai pandud.

Nobody is going to like everything, nagu Gaiman ise sissejuhatuses märgib, ja paar juttu olid küll sellised, mille oleks võinud vabalt vahele jätta. "Strange little girls" on imelik kollektsioon pisikestest nupukestest, millel polnud saba ega sarvi. "Diseasemaker's Croup" on peatükk väljamõeldud haiguste raamatust. Sellest tekstist ei saanud ma ausalt öeldes mõhkugi aru ega tundunud see ka nii huvitav, et sõnaraamatu abil sellest läbi närima hakata. Kusjuures kardan, et sõnaraamat poleks siin suurt aidanud. Diseasemaker's croup on väljamõeldud haiguste väljamõtlemise väljamõeldud haigus. Täpselt nii ja edasi ka. Rosinaks aga on kogumiku viimane jutt - "The Monarch of the Glen", "Ameerika jumalate" lühiromaan (novella), kus tegevus toimub ligi kaks aastat pärast romaani tegevuse lõppu. Shadow on jõudnud Šotimaale ja saab ühe tööotsa, mis aga ei osutu üldsegi selleks, mis ta alguses näis.

Igatahes tekkis tohutu tahtmine "Stardust" uuesti üle lugeda. Ja pikisilmi Gaimani järgmist raamatut ootama jääda.

Teised kirjutavad:
Mareki asjad
Baas