Maeve Haran "Vaht cappuccinol"

Tagakaane tutvustus Maeve Harani raamatu "Vaht cappuccinol" kohta kirjutab, et see "jutustab sadadest igapäevast meelehead toovatest pisiasjadest, /.../ mis täidavad meid piiritu rahulolu ja õnnetundega ja tõstavad tuju paremini, kui ükski eneseabiraamat seda teha suudaks". Põhimõtteliselt on raamatu näol tegemist autorile meelehead toovate pisiasjade kirjeldamisega. Mõned panevad õlgu kehitama (bensiinilõhn, lillherneste kasvatamine, päikeseprillide kandmine, aluspesukomplektid, korkide vahetamine), teised hüüdma, et ahhaa - ka sina! (parkimistrahvist pääsemine; avastus, et sa polegi juurde võtnud; kingade ostmine; juua oma lemmiktassist), mõned üksikud ka järele mõtlema, et tõepoolest, mingi iva siin on (taasavastades oma intuitsiooni; ütle endale, et sa oled tubli). Üldiselt võttes, erilist muljet ei jätnud.

Omaette tantsimine
Topid parasjagu pesu masinasse või hakid sibulat, ja äkitselt kostab raadiost või iPodist vastupandamatu, nakatav, hingekosutav muusika. 
Ja sa hakkad puhtast kehalisest rõõmust innustatuna tantsima.
Minu puhul töötab alati Paul Simon, eriti kui taustaks Ladysmith Black Mbazo lauljad. Või Tamla Motown. Või Justin Timberlake. Või mõni eriti lame lugu nagu "Livin' la Vida Loca" - teate küll, selline sentimentaalselt banaalne jama, mida DJd pulmadiskodel mängivad.
Oh, just praegu meenus mulle mu lemmiklugu, mis tõmbab siis, kui kedagi vaatamas pole, mind alati üksinda tantsima. Dean Martini "That's Amore".
Vaat see on piinlik.
Nonii, nüüd on sinu kord. Tunnista üles, mis sind tantsima paneb? (lk 82)

Tõlkinud Margit Tõnson 

Teised kirjutavad: Sannu's weblog