pühapäev, 31. oktoober 2010

Justin Petrone "Minu Eesti"

Ikka on hirmus huvitav teada, mida teised meist arvavad. Anekdoot elevandist tuli kohe meelde. See on muide raamatus ka ära toodud. Justin Petrone arvab "Minu Eestis" päris palju.

Algus hakkas kohe lobedasti jooksma, Soome väliskorrespondentide kursuse tegemiste kirjeldus oli mõnusalt humoorikas. Huumor vahepeal nagu kadus, Eesti pime ja külm talv ning bürokraatia tõid sisse hoopis tõsisemaid noote. Eestlased, kes üksteist ei kallista ja kes ei näita välja mingisuguseid emotsioone. Tänaval vaadatakse üksteist tigedalt või ükskõikselt. "Mis neil viga on?" Seda võiks muidugi ka ise küsida. Ise oled oma ümbruse ja kommetega ju nii harjunud, et ei pane tähelegi, kui midagi on kole või vale või imelik.

Üldjoontes oli lugu siiski ilus ja helge ja õnneliku lõpuga. Kuigi oleksin oodanud ka midagi teravamat. Enamik kirjeldusi olid ikka sellised naiivsed-imestavad kui paikapanevad. Paar krõbedamat kohta oli ka. Näiteks liiga suure tagumikuga külmad eesti naised (tõsi küll, mitte Justini enda sõnade järgi). Esimene kohtumine süldi ja sinepiga. Eesti bürokraatia ja paanika HIV-testi ümber. Justinist hakkas kohati päris kahju. Jäi mulje, et Epp toitis teda ainult tatrapudru ja pelmeenidega. Perekond ei tundunud ka eriti toetav olevat.

Kokkuvõteks - tüüpiline lugu sellest, kuidas poisist kasvab mees.

Tõlkinud Raivo Hool 

Petrone Prindi kogutud lingid

teisipäev, 26. oktoober 2010

Siima Škop

Siima Škop on minu ja paljude teiste lapsepõlve iidol. Tema joonistatud pildid olid imelised, neid võis vaadata ja vaadata ning neisse kaduda nagu unistustesse. Raamatus, millel polegi pealkirja, on Siima Škopi pildid kõrvuti tema enda jutustusega oma elust. Seda võiks nimetada mälestusteks, kuid raamatu tekstiosa on tõsisemaks tutvumiseks autori elulooga liiga napp. Pearõhk on piltidel. Lisaks on küllaga vanu fotosid ja dokumentide reprosid. Raamatu kujundus toetab kirjutatud teksti, õigemini on need kaks omavahel orgaaniliselt seotud. Škopi pildid sobivad kokku jututeemaga, valitud värvid annavad edasi meeleolu.

Minu jaoks on Siima Škop olnud alati tundmatu, keda teadsin ainult piltide kaudu. Selle raamatuga sai piltide taha elus inimene, samuti said ka pildid elu juurde. Kas teie teadsite, et kuulsa Lumivalgekese jaoks poseeris Nieves Redi, hilisem Vanemuise operetinäitleja, või et kunstniku abikaasa oli kirjanik Andres Vanapa? Nende abiellumise lugu oli lausa romantiline. Midagi väga sarnast rääkis oma abiellumisest mulle minu vanaema.

Raamatu peamiseks võluks on siiski pildid. Nii tuttavad Lumivalgeke ja Pöial-Liisi, aga ka nõukogudemeelsed plakatid tublide töölistega.

Teised kirjutavad:
Škopi ja Vanapa elu kunstis
Ahto Muld

Maarja Kangro "Ahvid ja solidaarsus"

Maarja Kangro on kirjutanud kümnest novellist koosneva kogu nimega "Ahvid ja solidaarsus". Kogu hakkas rokkima kohe esimesest novellist alates. "Pornofilmi" reaalsus, kus minategelast ei häiri, et hotelli naabermaja rõdult ehitajad nende igapäevaseid intiimsusi pealt vaatavad, küll aga ei ole valmis selleks, et nad näeksid seda, kuidas ta raamatut loeb. Niimoodi võivad nad veel midagi tema enda kohta teada saada! "Impotent ja surm" räägib ... impotendist ja naise elu võimalikkusest koos temaga. Muidugi ei ole võimalik. Igatahes mitte Maarja Kangro kirjeldatud naisel. "48 tundi" on meeleheitel naise püüd loetud sobivate tundide jooksul laps eostada. Selline üritus võiks ju isegi õnnestuda. Minu arvates kogu kõige tugevam novell.

Kui lugesin intervjuust, et palju põhineb autori enda läbielamistel, sai asi kohe palju lähedasemaks. See seletab, miks need novellid niimoodi naha vahele pugesid ja miks nad nii arusaadavad olid. Kangro novellide maailmas liiguvad ja räägivad ja mõtlevad naised oma parimates aastates. Naised, kes on haritud ja tugevad ja teavad, mida nad tahavad. Mehed on kõrvaltegelased, aga nad on olemas ja ilma nendeta ei saa kuidagi. 
See keha ei ärata mus kirge ega midagi. Aga ma võtan ta, praegu. See on nagu seenelkäik: nopi pilvikuid, kuni tuleb riisikas. Kirg on küll õnneasi, aga pigem on ta seene- ja jahi- kui loteriiõnn. Pead ikka püssi laskma ja püüniseid panema ka, ja metsaalust tundma. Ja vahel lihtsalt korjama seda, mis on - et mitte nukrutsema jääda ja mitte metsa solvata. Mõtlesin, et oleksin võinud oma elust koostada pilvikute ja riisikate keti. Jälgida vaheldumist, teha järeldusi. Aga sain aru, et nii mõnelgi juhul polnud piir eri liikide vahel päris selge, palju oli hübriide ja üks võis muutuda teiseks, riisikas rabeneda. Mõni oli küll lõpuni hinge jäänud.
Üldiselt arvasin ma, et armastan inimesi. "Impotent ja surm", lk 50

Teised kirjutavad:
loterii
Ekspress
Marek Tamm, Varraku raamatublogi
Intervjuu autoriga, Ekspress
Intervjuu autoriga, EPL
Sandra Jõgeva, Sirp
EPL
Kivisildnik räägib Maarja Kangrost
trakyllmaprokrastineerinj2lle
Danzumees 
Kivisildnik, Looming 
Liivametsa lugemised
Nädala autor
Sehkendaja
Lugemissoovituse blog
Nloeb

laupäev, 23. oktoober 2010

Sofi Oksanen "Puhastus"

Sofi Oksaneni "Puhastuse" ostmiseks ja lugemiseks sain tõuke Varraku raamatublogi ühislugemise aktsioonist. See on ühtlasi ka põhjus, miks ma siiani ei ole ühtegi oma mõtet raamatu kohta kirja pannud. Varrakus hekseldasid targad inimesed raamatu nii põhjalikult läbi, et mina ei ole enam kindel, milline on minu oma mõte ja mälestus, milline kellegi teise oma. Tegelikult tunnen, et mul ei olegi üldse mingit seisukohta ega arvamust selle raamatu kohta.

Ühest küljest on selline raamatu analüüs ju hea - keegi seletab sulle lahti asjad, millest ise kas aru ei saa või millele ei osanud tähelepanu pöörata. Kui olen vahel puudust tundnud sellest, et mul ei ole ei kirjandusalast ega isegi mitte filoloogilist haridust, rääkimata teadmisi semiootikast, siis nüüd kaldun arvama, et teinekord tuleb see ka kasuks. Ei tea, kas ongi võimalik saada rahuldustunnet või lihtsalt mõnusat lugemiselamust raamatust, mille iga lauset sa oskad lahti harutada, näha selle taga mingeid seoseid maailmaklassika, ajaloo, filosoofia ja millega veel? Äkki on oht, et niimoodi kaob ära lihtne lugemise rõõm? Minul "Puhastusega" just nii läks. Kuigi ei saa just öelda, et see raamat oleks pakkunud lugemise rõõmu ja naudingut. Selle jaoks oli ta siiski liialt valus, terav ja painajalik.

Ühtlasi ei pane ma siia ühtegi linki teistele arvajatele, sest tundub, et "Puhastusest" on igaüks midagi arvanud.

teisipäev, 19. oktoober 2010

Neil Gaiman "Neverwhere"

Esialgu oli BBC seriaal. Kui Neil Gaimanil sai villand, et paljud tema kirjutatud stseenid prügikasti visati, otsustas ta need raamatusse panna. "Neverwhere" (eesti keeles "Eikusagi") räägib Londonist, mis asub allpool Londonit. London Below kujutab endast linna kanalisatsioonitorustikus ja mahajäetud metroojaamades eksisteerivat paralleelmaailma, mis maapealse London Above'iga eriti kokku ei puutu.

Richard Mayhew otsustab aidata tänaval lamavat haavatud tüdrukut, mille tagajärjel ta kaotab oma maailmas koha ja on sunnitud ühinema London Below'ga. Järgnev lõik tema mõttelisest päevikust annab pisut aimu, millega ta kõigepealt kokku puutus.
Richard went back to writing his mental diary. There are hundreds of people in this other London. Thousands maybe. People who come from here, or people who have fallen through the cracks. I'm wandering around with a girl named Door, her bodyguard, and her psychotic grand vizier. We slept last night in a small tunnel that Door said was once a section of Regency sewer. The bodyguard was awake when I went to sleep, and awake when they woke me up. I don't think she ever sleeps. We had some fruit cake for breakfast; the Marquis had a large lump of it in his pocket. Why would anyone have a large lump of fruit cake in his pocket? My shoes dried out mostly while I slept. 
I want to go home.
"Neverwhere" on väga filmilik raamat, siin on äratuntavad stseenid, näidatakse vaheldumisi eri tegelaste asjaajamisi ja pilt kerkib silme ette väga kergesti. Siiski ei suutnud teos kohe esimesest peatükist kaasa haarata. Alles lõpuosas hakkas midagi põnevat toimuma. Kuni sinnani liiguti esmapilgul sihitult ühest kohast teise, põgeneti mõrtsukate eest, suheldi igasugu kummaliste olenditega ja see kõik ei olnudki üleliia põnev. Maailma loomine võtab muidugi aega, aga teisalt ei saanud selle kohta just üleliia palju teada. Linna-alust maailma asustavad "inimesed, kes on kukkunud läbi pragude", aga ka endistest aegadest pärit tegelased. Seal on vanaaegne keeruline seisuste süsteem ja rotid, kes on täieõiguslikud ühiskonna liikmed. Autor on tahtnud all-maailmas kõverpeegeldada pealmaailma. Nii toimub allilmarahva regulaarne "floating market" ehk ujuv turg Harrodsi kaubamajas ja müüakse seal palju põnevamat kaupa, kui kallis kaubamaja eales pakkuda suudaks. Näiteks õudusunenägusid ja "absolutely useless crap'i" ehk viisakalt väljendudes täielikku pahna. Aga kõige toredam on Londoni kohanimede otsene ärakasutamine. Blackfriarsis elavad mustad mungad ja The Angel, Islington ongi ingel nimega Islington, Down Street viib tõesti täiesti alla, Earl's Court metroojaamas aga asub krahvi õukond. Metroo ja -jaamad on üldse väga olulised paigad raamatus ning mind the gap saab hoopis uue tähenduse.
Neverwhere'ist saab tõmmata paralleele "Ameerika jumalatega", eelkõige selles, et mõlemas toimib meie tavapärase maailma kõrval veel mingi teine, mida tavalised inimesed ei näe, aga mis ometi meie oma mõjutab. Samuti tuli mulle ette "Anansi Boys", milles väga sarnaselt kujutatakse peategelase meheks kasvamise teekonda. Peategelane Richard on muide üsna tuhm tüüp ja kui lugejal on asi ammu selge, läheb temal veel tükk aega sellest aru saamiseks. Teised tegelased jäävad parajalt salapärasteks, nad lihtsalt on ja sellega tuleb leppida.

Ilmus 2017. aastal ka eestikeelsena nime all "Eikusagi" Sash Uusjärve tõlkes.

Teised kirjutavad:
Mareki asjad
Ulmekirjanduse Baas
Never Judge a Book...
loterii
loterii 2
Mariann
Reaktor
Sõber raamat
Tilda ja Tarakanid
Vahel ma kirjutan ka
Reaktor
Triinu raamatublogi
Õhtuleht

pühapäev, 3. oktoober 2010

Avishai Cohen

Vabandan kõigi ees, kelle arvates peaks teemablogi oma liistude juures püsima. Aga ma ei saa jätta jagamata, lootuses, et keegi veel enda jaoks midagi ilusat leiab.
Avishai Cohen käis viimase Jazzkaare ajal ka Tallinnas ja see kontsert oli elamus. Terve saal hingas ühes rütmis, niipalju kui julges. Ansambel haaras kohe esimesest taktist ja ei lasknudki enam lahti.
Praegu kuulan tema plaate ja ei saa magamagi minna, sest kuidas sa paned sellise muusika kinni. Avishai Coheni jazz on teistmoodi, siin on sees nii palju elu ja tundeid ja see ei ole kunagi igav.





avishaicohen.com