pühapäev, 23. mai 2010

Tõnu Õnnepalu "Paradiis"

Anton Nigov kirjutas "Harjutustes" oma Hiiumaal elatud ajast. Tõnu Õnnepalu jätkab. Kui Harjutustes oli tähelepanu isiksusel, selle kujunemisel ja siseheitlustel, siis Paradiisis tõuseb peategelaseks paik ise. Paradiisi loodus, selle inimesed ja loomad. Jutustus ajast, mis on kadunud ja paigast, mis varsti kaob. Nii tahaks kirjutada, et Õnnepalu on Õnnepalu on Õnnepalu. Keegi teine ei oska kirjutada sedavõrd poeetiliselt isegi nii proosalistest asjadest nagu poest piima toomine või ahjukartulite tegemine. Kuid Paradiis on ka positiivne ja elujaatav! Siin ei ole Õnnepalu nukraid siseheitlusi ja pessimistlikke tõdemusi. On kaunis paik Hiiumaal, selle männid, liivaluited ja tormid ning inimesed kõigi oma vigade ja voorustega. Inimesed on aga kõigest hoolimata ilusad ja head.

Teised kirjutavad:

kolmapäev, 19. mai 2010

Neil Gaiman "American Gods"

Lugesin Neil Gaimani raamatut "American Gods" juba mitu kuud tagasi ja inglise keeles. Ajal, mil sõitsin ühistranspordiga. Seega lugesin raamatut nii 10-15 minutiliste lõikude kaupa ja ega see süvenemisele eriti kaasa ei aita. Nüüd sain poolkogemata ka eestikeelse tõlke omanikuks ja pärast loterii poolt saadud inspiratsiooni võtsin eestikeelse versiooni ette. Pean tunnistama, et emakeeles läheb lugemine ikka palju libedamalt. Isegi tõlkija joonealused märkused on abiks. Teist korda üle lugedes on ka näha, kuidas autor igale poole vihjeid sisse poetab. Esmasel lugemisel said paljud asjad mulle alles päris lõpuks selgeks, nüüd näen, et jah, ole vaid mees ja märka, mida autor teksti vahele peidab!
Inimesed usuvad, mõtles Shadow. Seda inimesed teevadki. Nad usuvad. Ja siis ei taha nad oma uskumuste ees enam vastutada; nad mõtlevad asju välja, aga ei usalda väljamõeldisi. Inimesed asustavad pimedust: kummituste, jumalate, elektronide ja muinasjuttudega. Inimesed kujutlevad ja inimesed usuvad; ning just see usk, see kivikõva usk sünnitabki asju. (lk 583)
Järgnevad seosetud mõtted loetu teemal.

Pean tunnistama, et raamatu algus läks üsna vaevaliselt. Sissejuhatus Ameerika jumalate maailma oli pikk. Paljudele asjadele algul vaid vihjati ja nii mõnigi seos selgus alles raamatu lõpus.

Kui vanal maailmal on oma jumalad kogu aeg olemas olnud, siis kuidas on Ameerikaga? Sinna asusid inimesed elama ju alles tükk aega hiljem. Kas nad võtsid oma jumalad kaasa või leiutasid uuel maal omale uued? Neil Gaiman arvab, et mõlemat.

Jumalad on Ameerikas tõesti olemas. Aga praegusel ajal neid enam ei kummardata ega mäletatagi õieti. Kunagi võtsid ümberasujad nad endaga kaasa, kuid unustasid siis. Vanad jumalad üritavad oma eluga uuel maal hakkama saada nii hästi kui suudavad. Aga kui inimesed oma jumalaid enam meeles ei pea, hääbuvad need. Kunagine Seeba kuninganna töötab prostituudina, Egiptuse jumalad peavad surnukuuri, paljud olelevad niisama kuidagi oma päevi õhtusse. Gaimani jumalad on väga inimeste-sarnased. Niivõrd, et inimene võib nad füüsiliselt tappa, näiteks püstolilasuga. Lisaks peavad vanad jumalad toime tulema uutega - praegusel ajal on Ameerikas jumalateks televisioon, tehnoloogia ja kiirteed. Neid kummardatakse, kui vanad jumalad on peaaegu unustatud.

Millegipärast tuli meelde Joan Osbourne'i laul:

What if God was one of us
Just a slob like one of us
Just a stranger on the bus
Trying to make his way home

Huvitav, kas ta oli "Ameerika jumalaid" lugenud?:)

Kui jumalad võitlevad, siis jääb inimestel üle vaid varju pugeda. See on nii olnud määramatutest aegadest saadik. Sest nende teele ette jäänud inimene lihtsalt hävitatakse. Jumalad vajavad ohvreid.

Lugedes oli mul küsimus, et kui kõik need vanad jumalad on nüüd Ameerikas, siis kuidas on vana maailmaga? Kas need on nüüd ilma jumalateta? Raamatu lõpus saab sellele küsimusele ka vastuse, kuigi oleks võinud ju algusest peale arvata, et jumal ei ole inimene. Jumal saab olla üheaegselt nii siin kui seal.

Gaimani raamatus tegutsevad peamiselt Skandinaavia, Slaavi ja Aafrika jumalad. Mõned on Egiptusest ja Idamaadest, kuid õnneks mitte ühtegi Kreeka või Rooma jumalat. See oleks liiga lihtne ja praeguseks niivõrd läbi- ja ümber- ja ülekirjutatud ala. Mina isiklikult ei taha hetkel ühesti Kreeka jumalast midagi lugeda. Muud ja suuresti tundmatud jumalad on hoopis põnevam aines.

Tõlkinud Tiina Randus

Teised kirjutavad:
Autori koduleht
Baas
Sven Vabar, Ekspress
Päevik, Lugemispäevik
Nuxxbooks
loterii
Jüri Kallas, EPL
Sex, Drugs and Great Books
loterii 2
Tilda ja Tarakanid
Hyperebaaktiivne

pühapäev, 16. mai 2010

Barbara De Angelis "Saladused elu kohta, mida sa peaksid teadma"


Ma olen oma elus läbi lugenud umbes kuus eneseabiraamatut. Kaks neist olid kräpp ja kolme autoriks Barbara De Angelis. "Saladused elu kohta, mida sa peaksid teadma" tuli minu juurde täpselt õigel ajal, siis kui mul midagi taolist vaja oli.

De Angelis kirjutab oma raamatuid väga isiklikult pinnaselt. Vähemasti rõhutab ta seda alati, sest suurema osa näidetest toob ta oma elust. Vahel tundub küll, et mis elu see küll on, kui nii palju ja kogu aeg midagi suurt ja rasket toimub. Nii et kui lugeja lainepikkus samal tasemel ei võngu, siis pole ka midagi teha - ilmselt tema kirjutised ei sobi.

Mulle istub, et autoriks on naine. Kuigi sellest raamatust võivad kindlasti ka mehed enda jaoks midagi leida ja muidugi on need "saladused" universaalsed, siis ennekõike on see raamat kirjutatud naiselikust vaatepunktist lähtudes. Nii nagu David Deida raamat oli meestele kirjutatud ja nii mõneski kohas tekkisid mul mingid assotsiatsioonid, eriti siis, kui juttu oli armastusest.

Inimene tahab ikka, et keegi talle ütleks, mida teha ja kuidas on õige ja mismoodi erinevatesse asjadesse suhtuma peaks. Mis on õige ja mis vale. Vastused on muidugi igaühe enda sees olemas, aga me ei oska neid sealt üles leida. Mulle meenub, kuidas üks vendadest Urbidest oma kontserdil rääkis, et läks Vigala Sassi juurde sooviga saada vastust. Mispeale Sass vastas, et kui sul on juba küsimus, siis on sul ka vastus olemas. Vastused ei ole alati sellised, mis meile meeldiksid ja siis jätame nad kõrvale ja arvame, et nad on valed. Eneseabiraamatud on lihtsaks võimaluseks saada vastuseid. Aga kui sul tegelikult küsimust ei ole, mida sa siis selle vastusega peale hakkad? Seetõttu igasugu eneseabiraamatud enamasti ei töötagi. Loed ja mõtled, et ahhaa ja ohhoo, mis huvitavad ideed, aga nädal peale raamatu lõpetamist jätkad oma elu ikka täpselt samamoodi kui varem. Hea raamat paneb sind kaugemale mõtlema ja see ei pea üldsegi olema raamat, mis seisab riiulis sildiga "eneseabi".

"Saladused elu kohta, mida sa peaksid teadma" on just selline raamat, mis vastuseid ei anna, küll aga aitab leida küsimused. Ta esitab needsamad lihtsad ideed, mida ma ju tegelikult ammu teadsin, ja kirjutab need lahti. Ning kirjutab niimoodi, et sa usud sellesse, kuigi tema mõttekäike ei ole alati lihtne jälgida. Näiteks kõige esimene saladus: kõik, mida sa õnneks vajad, on olemas sinus eneses. Jah, triviaalne. Aga miskipärast on see midagi, mida peab aeg-ajalt meelde tuletama.

Mingit kuigi praktilist nõu siit ei saa. Küll aga jutustab De Angelis palju mediteerimisest, enese sisse vaatamisest, jumalast (või vaimust, universaalsest jõust või nagu teile meeldib) ja hingedest ja meie elu üldisemast eesmärgist. Kellel mõte hingede rändamisest ja muust taolisest allergiat tekitab, sellel soovitan heaga raamatut kätte mitte võtta. Kuigi minu arvates on see vaid illustratsioon autori universaalsetele mõtetele ja ideedele.

Ühe hinge eesmärk siin maises elus on areneda. See on iga inimese peamine eesmärk. Ja kui me sellesse jamasse ei usu ja hinged kõrvale jätame, ka siis tundub see ühe inimese elule täiesti mõistlik eesmärk, tegelikult.

Mind tabab tavaliselt igasuguste sügavate õpetussõnade lugemisel äratundmine - ma ju tean seda! Enamasti ongi elu põhitõed väga lihtsad, meil ei ole vaid julgust (soovi, tahtmist, pealehakkamist?) neid omaks võtta ja neid uskuda.

Kirjutasin lugemise ajal välja mõned lõigud, mis mulle tol hetkel väga korda läksid.

Et ma andsin ära võimu, andsin ära ka omaenese õnne.
Mitte keegi teine ei röövi sinult su õnne. Sa ise röövid end, pannes oma õnne sõltuma teistest inimestest. Lk 32

Miski ei saa teha sind õnnelikuks sinu loata. Miski ei saa teha sind õnnetuks sinu loata. Lk 36

Hirm ei kao kuhugi. Muutub su suhtumine hirmusse.

Sa saad sellega hakkama! Sul on palju rohkem jõudu, kui sa ise arvad endal olevat. Lk 142

Kui ümbrus näib tuttav, siis teame, et me pole rännanud kuigi kaugele. Ent kui me vaatame ringi ja mõtleme: „Kus pagan ma nüüd olen?“, siis teame, et oleme liikunud edasi väga kiiresti ja oleme sel teel väga edukad. Lk 145

See hetk on alati kõik, mis sul olemas on.

Just nüüd ei ole sa veel homses ja ei ole enam eilses. Sa oled praegu siin ja sa oled vaba selle hetkega tegema seda, mida tahad. Sa võid teha sellest valuhetke. Sa võid teha sellest tänuhetke. Sa võid teha sellest hirmuhetke. Sa võid teha sellest julgusehetke. See, milliseks praegune hetk kujuneb, on sinu ja ainult sinu võimuses. Lk 197
Siin on keegi raamatut põhjalikult refereerinud.

kolmapäev, 12. mai 2010

Alan Bennett "Tema Majesteet lugeja"

Alan Bennetti "Tema Majesteet lugeja" on meeldivalt õhuke ja sama meeldivalt mõnus raamat. Kuhjaga täis peent inglise huumorit. Kõva häälega naerma ei aja, aga muige toob suule kogu aeg.

Briti kuninganna Elizabeth II satub kogemata raamatukogubussi ja peab oma kohuseks sealt midagi laenata. Sellest saab alguse tema aina süvenev huvi raamatute ja lugemise vastu, mis toob kaasa igasugu ebameeldivaid tagajärgi. Peamiselt küll tema õukondlastele, kes pole rahul harjunud elukorralduse muutusega.

Tõeliselt mõnus koht on kuninganna korraldatud kohtumisõhtu kirjanikega, mille tagajärjel ta otsustas, et "autoritega on tõenäoliselt kõige parem kohtuda siiski nende teoste lehekülgedel ning nad on samavõrd lugeja kujutlusvõime looming kui nende raamatute tegelaskujud. Pealegi näis, et nad ei pidanud nende raamatute lugemist eriliseks teeneks. Pigem olid nemad raamatu kirjutamisega lugejale teene osutanud." (lk 43)

Täna veebist juhuslikult silma jäänud kuninganna Elizabeth II foto tekitas nüüd tahtmise tema kohta natuke rohkem uurida. Kardan, et Briti lugejale annab see raamat siiski rohkem, sest mina ei suhestunud eriti hästi kogu selle etiketi ja tuhandeaastase kuningavõimuga. Tõepoolest, Briti monarh on ülejäänud inimestest midagi täiesti eraldiseisvat ja väga kauget. Või pigem on kuninganna ise kogu ülejäänud maailmast eemal.

Lugemine on anonüümne, jagatud ja ühine. Ja tema, kes oli elanud kogu elu teistest eraldatuna, leidis nüüd, et ta ihkas seda. Nendel lehekülgedel ja nende kaane vahel võis ta jääda tundmatuks. (lk 27)

Mis tunne on elada, kui sul ei ole mitte mingisugust isiklikku elu ega vähimatki privaatsust? Kuninganna hakkab selle üle mõtlema ja teisi inimesi tähele panema alles siis, kui on raamatutest lugenud, kuidas need elavad.

Oh, ja milline lõpp!

Tõlkinud Mart Paberit

Teised kirjutavad:
EPL
Never Judge a Book by its Movie
Õhtulehe raamatublogi
Danzumees
Anonüümsed jutud
Lugemissoovituse blog
Lugemiselamused

teisipäev, 11. mai 2010

Balti raamatumessil ja kirjandusfestivalil Head Read

1. päev
Tunnike Nokia Kontserdimaja esimesel korrusel. Üks raamat, aga see-eest suurepärane - Inna Gensi "Kodud ja kujutelmad". Ilmumise järel lugesin selle kohta mitut väga positiivset artiklit. Mitu ostumõtet, aga küll jõuab järgnevatel päevadel. Varusin igaks juhuks suure hulga sularaha. Kuulasin, kuidas Jüri Kuuskemaa loeb saksa autori raamatut. Poetry Slam. Päris lahe. Ärajoonud nägudega poeete võis näha mitmeid. Ja see on alles festivali esimene päev!

2. päev
Kuulan Kontserdimaja saalis kolmveerandtunnikese vestlusringi „Suur ja väike ajalugu”, kus räägivad Imbi Paju, Aigi Rahi-Tamm ja Sofka Zinovieff. Vestlust juhib Mart Laar, kes ka ise päris palju jutustab. Päris huvitav on, aga teised asjad ootavad ka. Kuulan „Lambakriminulli”autorit Leonie Swanni, kes räägib saksa keeles, aga õnneks on tõlk päris hea. Saan teada, et kõigepealt oli sõna "lambakriminull", seejärel tuli algus, ning alles pärast mõnda aega kirjutamist selgus, et tegemist on romaaniga. Aga järgmine raamat tuleb juba "lambathriller", mis toimib teistsuguse loogika alusel. No et kogu aeg on pinge üleval ja ei tea, kes järgmisena ära koksatakse. Või ka mitte.

Vahepeal käin kõik korrused läbi ja ostan mitu raamatut. Ei suuda vastu seista ja soetan Mart Juure "101 popmuusika albumit" ja Alan Bennetti "Tema Majesteet lugeja", Vanem Edda juba on riiulis, Völsungite saaga läheb nüüd lisaks. Hea hinnaga saan veel mitu teost - Haruki Murakami "Lõuna pool piiri, lääne pool päikest", "450 retsepti kogu maailmast", LR Marta Sillaotsa "Sealtpoolt künniseid" ja Andrei Ivanovi "Minu Taani onuke. Tuhk." Oh, ja ongi kõik?

Õhtu lõpetuseks kuulan, kuidas inBoil loeb oma luulet ja esitab mõned lood. Telki Luulet ja Jazzi kuulama enam minna ei jaksa.

3. päev
Alustan päeva hoopis Kristiine kevadlaadaga, nii et jõuan raamatumessile just kella kolmeks, et kuulata raamatuajakirja Lugu tegijate ja kaasautorite kohtumisi oma lemmikutega. Rain Veetõusme räägib väga põnevalt sellest, mida ulmekirjanduses ei ole. Ulmekirjanduses ei ole näiteks põllumajandust, teiste rasside kunsti ega baktereid ja viirusi, mis maalastest maadeavastajaid võiksid ohustada. Aga see-eest on kõik teised planeedid meie omaga sarnased: seal on alati päike (või kaks) ja kuu, ööpäev sama pikk ja ka suuruselt on need maaga sarnased. Seda kõike saab järeldada asjaolust, et süüakse ikka kolm korda päevas ja minnakse õhtul magama, keegi ei maga keskpäeval.

Vahepeal ostan veel paar raamatut. Kuigi omale olen kõik juba eelmistel päevadel välja valinud, on seekord kaasas tütar, kellega peame maha pika arutelu teemal, kas on vaja osta kõik Videviku osad või mitte. Ei olnud vaja osta. Otsustava hääle annan mina, kuna rahakott on minu käes :) Küll sai ta omale "Emily the Strange'i", sushi valmistamise raamatu ja kaks ingliskeelset raamatut Allectost. Ma ju tegelikult ostaks talle raamatuid heameelega, kui ta neid vaid loeks. Lõpetuseks veeretame Ilmamaa leti juures õnneloosi, millega tütar võidab Mats Traadi "Minge üles mägedele" 1. osa ja mina Uku Masingu "Luule IV". Kuna loos maksis 10 krooni ja Mats Traadi raamat 340, tekkis tahtmine veel vähemalt 10 loosi võtta, sest riiulil paistsid väga korralikud raamatud, aga hoidsime end siiski tagasi. Lisaks nimetas kirjastuse esindaja meid sõbrannadeks, mispeale tütar väheke häiritud oli. Mina muidugi mitte :) Nii et raamatumessile sai väga kena lõpp pandud.

Edasi läksime Vabaduse väljakule Suurt Prõmmi kuulama-vaatama. Pidasime vastu umbes poolteist tundi, siis aga hakkas nii külm, et edasisest loobusime. Mul oli mingi ähmane ettekujutus parkettpõrandaga saalist, kus luuletajad tõsiste nägudega oma luuletusi musta mapi vahelt ette loevad. Elo Viiding täpselt nii ka tegi, aga teised räppisid ja häälitsesid ja kargasid ringi. Ja see, et saksa või islandi keelest midagi aru ei saanud, ei seganud üldse.

reede, 7. mai 2010

Hah! Paika pandud!

«Inimesed, nagu töömesilased, teevad kõiki asju, mis on neil üle pea kasvanud, lootuses paremale tulevikule,» märkis Aleksander Pulver. Nii ostetakse tema sõnul näiteks kokku raamatuid, mida tulevikus lugeda loodetakse, kuid tegelikult ei jõutagi kunagi seda teha.
Allikas

esmaspäev, 3. mai 2010

Ene Timmusk "Minu Kanada"

Minu esimene "Minu ..." sarja raamat. Ja minu esimene "töö"! Pean edaspidi ettevaatlikum olema, mida internetis välja hõikan. Kirjastus saatiski mulle lugemiseks ja arvustamiseks raamatu. Ei olnud küll "Minu Eesti", hoopis Ene Timmuski kirjutatud "Minu Kanada". Kuna pole siiani ühtegi teist sarja raamatut lugenud, siis puudub ka igasugune võrdlusmoment ja kas peakski üldse kõike kogu aeg võrdlema? Kuigi tahaks küll.

Kanadaga mul isiklikud kogemused puuduvad, niipalju kui sõbranna seal sugulastel külas käinud on ja sellest natuke jutustanud. Autor teeb ringi ümber Kanada, kirjutab nii selle inimestest, haridussüsteemist kui ka loodusest, aga kõige enam siiski seal elavate eestlaste tegemistest ja olemistest.

Raamatu stiil meenutas kangesti midagi sellist, mida armastatakse kasutada tõlgitud kokaraamatute vahetekstide puhul. Selline pretensioonitu ja emalik. Mis aga lõpuks hakkas tõsiselt häirima, oli õpetamine. Et inimesed peaksid ikka niimoodi käituma ja mitte naamoodi, sest naamoodi ei ole ju ilus. Saan aru autori soovist oma seisukohti avaldada, kuid vahel tuli välja hoopis tädilik targutamine.

Aga muidugi on raamatust tunda, et autor armastab seda maad, kus ta elab, ja neid inimesi, kellega ta koos on. Sest millestki negatiivsest ta ju peaaegu ei kirjuta. Raamatust jäi mulje, et Kanada on üks parimaid riike maailmas, kus elada võiks. 
"Ah olite õpetaja?" uurib üks keskealine proua Jõekääru lastelaagri perepäeval kaastundliku naeratusega. "Siin on vä-äga raske õpetajaks saada. Ainult parimad saavad meil õpetajaks."
"Ma ei teagi tegelikult, kas ma just seda ametit siin pidada tahaksin!" vastan hajameelselt.
"Jah, ega teiesugused ei jõua kunagi nii kaugele kui meie!" võtab ta eesti pagulaspõlvkondade analüüsi lühidalt kokku. Nõnda paika panduna ütlen vaid viisakalt "Oli kena kohtuda!"
"Vanemate" väliseestlaste suhtumine uutesse tulijatesse oli siiski väga tuttav. Olen ka ise elanud "uue väliseestlasena" välismaal ja pean samamoodi nentima, et ega vanad olijad seda hea pilguga ei vaata. Suhtumine "teil on ju nüüd vaba Eesti, mida te tulete siia välismaale!" on täiesti olemas. Aga olemas on ka raamatus hästi välja joonistuv koosolemise ja -tegemise soov, mis eriti paistab silma laste jaoks korraldatavate ürituste puhul. Kui mul poleks last olnud, poleks ma oma "väliseesti" perioodi ajal vist mitte ühegi väliseestlasega suhelnud. Ka pidev võitlus eesti ja inglise keele vahel lastega suhtlemisel tuli väga tuttav ette. Kujutan ette, et välisriigis sündinud laste puhul peab neile emakeele õpetamine ja eriti selle alles hoidmine olema topelt raske.

Pärast raamatu lugemist ei tekkinud tunnet, et peaks nüüd kohe kohvrid pakkima ja oma silmaga vaatama sõitma. See pole ka mingi reisiraamat muidugi, autor on Kanadas oma perega juba väga kaua elanud, nii on "Minu Kanada" pigem rahulik sissevaade ühe riigi igapäevasesse olemisse ja muidugi seal elavate eestlaste elulaadi. Mis tekitas pigem sellise koduse tunde ja äratundmisrõõmu.

Teised kirjutavad:
Petrone Prindi kogutud lingid
Autori veebikodu

pühapäev, 2. mai 2010

Neil Gaiman "The Graveyard Book"

Palju on lasteraamatuid, mille kogu tegevus toimub surnuaias? Mille enamik kõrvaltegelasi on surnud ja need, kes ei ole, on kurjategijad? Neil Gaimani "The Graveyard Book" on igasugu ninnu-nännu ilusate, "eakohaste" ja lapsi "mitte traumeerivate" lasteraamatute kõrval kui sõõm värsket õhku. Peategelane on siiski elus. Tema vanemad mõrvati, kui ta oli alles aastane ja üsna kogemata satub ta surnuaeda, kus ta pärat pikka vaidlust omaks võetakse. Ta saab omale uue nime ja uued vanemad. Nobody Owens elab surnuaias üsna harilikku lapse elu, mängib teistega, käib koolis, satub pahandustesse. Aga väljaspool surnuaiamüüre ootab teda mees, kes tappis ta perekonna. Vähesed kokkupuuted eluga väljaspool surnuaeda ei ole kuigi julgustavad, kuid lõpuks on siiski selge, et elus inimene ei saa koos surnutega kogu oma elu mööda saata.

Väga positiivne ja elujaatav raamat. Räägib sellest, mis on elus oluline - armastus ja hoolimine ja sõprus. Julgus riskida ja oma hirmudest võitu saada. Õppimine.

Kuulsin, et raamatu eestindamine juba käib ning et raamatu põhjal valmib varsti ka film.
Absoluutselt ja tungivalt soovitatav igas vanuses inimestele.

Teised kirjutavad:
Vaata, kuidas Neil Gaiman loeb ette terve raamatu
Autori koduleht
Wikipedia
Mareki asjad
Baas
Intervjuu autoriga, New Yorker
Kronotoop
Kuula audioraamatu full cast treilerit (inglise keeles)

Nüüd ka eesti keeles nime all "Kalmisturaamat"

loterii
Blogistaja
Triinu Meres, Reaktor
Raamatuid siit ja sealt