neljapäev, 8. aprill 2010

Käisin poes vol 22

Aprilli algul alustas korraga neli kirjastust sooduskampaaniaga. Alles neil olid kampaaniad. Igatahes on minu riiulid jällegi hulga raamatutega täienenud. Arvestus on vahepeal sassi läinud. Hah, lugesin üle - aasta algusest olen ostnud 27 raamatut. Neist mitmed on muidugi maksnud vaid 10-20 krooni. Viimati Apollost mööda Kristiine keskuse tunnelit välja jalutades mõtlesin kõigepealt, et seal on liiklemine praegu nii ebamugavaks tehtud, et ega muidu kui raamatupoe pärast oma nina sinna ei näitaks küll. Järgmisena leidsin, et ma vist peaksin lõpetama põdemise oma raamatutele raha kulutamise üle. Et kui on sõltuvus, siis on sõltuvus. Igatahes ei ole mul migit tahtmist sellest vabaks saada. Veel mitte. Riiuliruumi jälle (mõneks ajaks) kodus jätkub. Pealegi on kõik ostud absoluutselt põhjendatud!

Huxley "Head uut ilma" olen tahtnud juba ammu lugeda, Kundera "Eesriie" tundub selline kohustuslik kirjandus olevat, Helga Nõu "Peaaegu geenius ehk Schrödingeri kassi otsimas" maksis ainult 18 krooni, kahes keeles "Eesti köök" sobiks ehk mõnele välismaalasest sõbrale kinkida (ei tea küll kellele ja millal, aga no hea teada, et midagi on kodus olemas) ja müütide vastu on mul eriline nõrkus, seega "Vanem Edda" ei tekitanud mingeid kõhklusi. Ja nii edasi.

Ajakiri DIGI (lk 11) on taas selle blogi lahkelt ära märkinud. "Metsikutes kogustes raamatute lugemine" on muidugi luuleline liialdus. Igapäevases oravarattas ei tule teinekord raamat meeldegi. Eile õhtul sain üle pika aja taas raamatu kätte võtta. Ja sain aru, kui palju ma sellest ikka puudust tunnen.

5 kommentaari:

  1. Meil on sama sõltuvus :) Ka mina olen selle loobumisele käega löönud. Esimene samm sõltuvusest vabanemiseks pidavat olema "sõltuvuse endale tunnistamine". Seda sai "tunnistatud" juba umbes 20 aastat tagasi... aga tahtmisest on jäänud ikka vajaka :)

    Hiljuti sain sellise asjaga hakkama, et ostsin umbes kümme 10-20 kroonist luuleraamatut Bukinistilt: www.oldbooks.ee - Krull, Dylan Thomas, Õnnepalu "Ithaka", Passoa ja mõned põhjamaised tõlked ja rida teisi... Selline rahulduse-laks... mmmmmmmmmmmõnus :)

    Hiljuti avastasin ka seda, et olen peaaegu terve elu lugenud peamiselt meeskirjanike raamatuid (laste- ja krimkakirjandus välja arvatud). Üritan seda lähiajal võimalikult palju tasa teha. Naiskirjanike raamatumaailmad on tihti mõnevõrra teistsugused ja selle tajumine on veelgi süvendanud seda sõltuvust.

    PS. Kundera Eesriie leidis Apollo soodustuse abiga koha ka minu riiulis. Tänu blogi kaudu saadud soovitusele ja avastusele, et see on tõesti väärt asi ja veel sellise hinna eest. Muidu unistan hetkel Nobel-i sarja Undseti topeltromaanist ja Clezio ema eluloost ammutatud romaanist, aga need on nii pagana kallid. Samuti on mitu Põhjamaade sarja raamatut, mida tahaks omada ja lugeda. Varraku XX sajandi klassika ja Moodsa aja sarjad lausa peavad olemas olema ja sama Tänapäeva Punase sarja ning Pegasuse väikse sarjaga. Ning Loomingu Raamatukogu on lausa kohustuslik. Ikka tuleb ette, et mõne aja pärast, kui raamat on läbi müüdud, siis tahaks seda hirmsasti lugeda. Praegu ongi suur mure, et kus kohast leida Virginia Woolfi "Proua Dalloway"-d...

    VastaKustuta
  2. mis mõttes korraga riiuliruumi juurde tekkinud? alles oli jutt, et kõik nii täis tuubitud jne.

    ei mäleta, millal mõne raamatu endale olen ostnud... kui, siis ikka kingiks. kolimistel nuhtlus neid tarida.

    VastaKustuta
  3. Kaassõltlastega suhtlemine on tore tegevus :)Proua Dalloway on mul olemas - EPL sarja oma. Ainuke häda on selles, et raamatuid tuleb juurde kiiremas tempos kui neid lugeda jõuab. See on ainuke, mis mind tagasi hoiab veel rohkem raamatuid ostmast.

    Otseses mõttes on korraga riiuliruumi juurde tekkinud - ostsin nimelt aasta alguses omale kaks uut raamaturiiulit, nüüd on ruumi laialt käes. Kuigi karta on, et mitte liiga kauaks.

    Kolimise peale ma ei taha isegi mõelda. Kuigi ma ei ole pidanudki koos raamatutega kolima. Vahepeal kolisin küll korra aastas (ja iga kord lubasin endale, et olgu see viimane kord), aga siis oli mu raamatukogu kordades väiksem ja nüüd olen millegipärast paikseks jäänud.

    VastaKustuta
  4. Sama sõltuvus - bukaholism - ka siin. Vahepealsetel aastatel yritasin end ravida, ja hoidusin raamatupoodi isegi sisenemast!, siis sellevõrra intensiivsemalt ilmutab see end praegu.
    No ja minu raamatunimekiri on yle 50% valdavalt erialane ja/või sellega seotud. st ma vajan oma raamatuid otseses mõttes. Seega - emotsiooni-ostusid on vähe, ja need võin siinkohal kohe peast yles lugeda: Christopher Lloyd Värvid aias ja Erseni kirjastuse poolt välja antud Maailma puude entsüklopeedia (mis on kõike muud kui "maailma" puude "entsüklopeedia"; meie E.Laasi (vana) DENDROLOOGIA kaalub kõik muu vastava yles iga kell!).
    Hoian oma raamatuid väga. Kuigi yhe raamatu olen puhtalt "töövahendiks" ostnud - James Lovelocki "Gaia kättemaks" Varraku RoheliseRaamatu sarjast; kirjutasin sellest referaati, ja markeerisin lugemise algusest "olulised kohad". Seda siis jaanuarist 2008. Sest - kesse meie perest sellist ullu ilmalõpulugu ikka loeb peale minu! Ei-ei! Kapsaks ma seda ei lugenud! Väljastpoolt näeb sama kobe välja, ainult-et seest on rõõmsalt helekollast vastu säramas (kuid see harmoneeriub kaanevärvidega kenasti:))
    Tunnistan, et se´st a´ast olen raamatutesse (valdavalt ikka õpiku-moodi raamatutesse) ääremärkusi teinud kyll; hariliku pliiatsiga siiski; ja kõikvõimalikke märkmelehti, sh kasutatud ymbrikele tehtuid märkmeid, on nende vahel nii palju, et ...
    Niiet - ma VAJAN RAAMATUID! Abikaasa on mu "haigusega" leppinud; nagu mina tema omaga (kalastusega seotud "asjad", sh paadid :P), niiet - MINA VÕIN JUMALA RAHUS PÕDEDA, aga mitte selle pärast et ma neid (raamatuid) ostan! Sugugi mitte! Võin nautida oma sõltuvust. Kaifin raamatute lõhna, nende nii konkreetset välimust; oh! jpm - ei hakka kirjeldamagi ... Omamoodi fetish? (vist jah :P) Ma EI PÕE enam selle pärast, et ma neid OSTAN. Muu (igasuguse mõttetu olme) peale ma ju ei kuluta eriti. Olen ysna "roheline", säästliku tarbimisharjumsega, niiet - võin raamatusltuvust endale lubada kyll. Seda enam, et seda vajavad ka teised. Mu oma pere ennekõike.
    Esmaspäeval jätsin mina Apollosse yle 1500 krooni (seda oma -5% liikmesoodustuse ja -10% kupongiga). Vaid silmapilgu kõhklesin, kui asetasin letile eelm(2009)a EMÜ (M.Külvik&J.Maiste) PARK ON PARADIIS LOODUSES JA KUNSTIS(tavahind 455.-). Sest minu teine Suur Armastus on Eesti loodus. sh aiakujundamine, pargid...
    Väga hea ostukoht on Raamatukoi. Et ma raamatupoodidest füüsiliselt kaugel paiknen, siis tellin suures osas koju (v.a. Apollost) Lisaks sellele, et nad 1-2p tellimuse minuni toimetavad, võiv sealt kõikvõimalikke rariteete saada. Selle kasutatud raamatute "letist" sain hiljuti isegi 3 tõelist pärlit: L.Laasimeri 1965.a. (minu eakaaslane seega :)) trykitud Eesti NSV Taimkate, mis näeb palju parem - "uuem" ja värskem välja kui mina!:); 1968, R.Carsoni "Hääletu kevad"; L.Meri enese poolt kirjutatud pühendusega "HEAD LUGEMIST" 1984.a. "Hõbevalgem"; ... no jp teisi, sh Vonneguti jm...
    Viimati ostsin endale kyll vaid Õnnepalu "kevad ja suvi ja", Varraku blogis soovitatud Siim Nurkliku, läbikriipsutatud pealkirjaga "Kas ma olen nüüd elus". See sobiks kyll rohkem mu lastele lugemiseks; nagu ka sobib neile ka paljukirutud Roone Roost´i "mis sul Viga on." (seda sirvisid, ja naersin niiet silm märg), ja lisaks juba nimet pargiraamatule ka yhe alla 100-kroonise õpiku. Abikaasa tellis paar aiaraamatut (mida mina endale ostnud ei oleks :))... Lapsele paar õpikumoodi-asja (fotograafiast, psyhholoogiast)...
    Soovitasin Apollos lisaks raamatutele ka raamatuRIIULEID myyma hakata...
    Aasta lõpus kulutasin väga palju - tervele perele tõi jõulutaat + synnipäeva(de)ks ainult raamatuid; nyyd on igakuiselt keskmiselt 2000 EEKu eest. --- TÕSINE PROBLEEM. Aga - järgmisest kuust hakkan oma "tarbimist" natuke piirama - KIRJUTAN hoopis (lõputööd), ja - kui kool läbi - korraldan yhe tõelise raamatuorgia - LOEN! LOEN! LOEN!....

    Selline on siis minu "haiguslugu"

    VastaKustuta
  5. Oh, ma polegi ainuke :) Täna näiteks läksin töö juures omale sööklast võileiba tooma ja avastasin, et meie ärimajas on täna uksed avanud Tea kirjastuse raamatupood. Mõtlesin, et astun sisse ja vaatan, mismoodi see välja näeb. Lahkusin kolme raamatuga...

    Eile aga seisin mitu minutit Estonia puiesteel ja ei suutnud otsustada, kas minna Kaubamajja osturallile või Solarisse Apollosse. Valisin kahest halvast vähem halva :) Apollost lahkusin Eoin Colferi kirjutatud järjega Adamsi Hitchikeri "triloogiale". Seda olin tegelikult igatsenud juba ammu :)

    VastaKustuta