reede, 23. oktoober 2009

Valdur Mikita "Äparduse rõõm"

"Vene psühholoog M. Rozin on teinud üsna teravmeelseid tähelepanekuid müüdi ja inimelu vastuolu kohta. Müüdid teatavasti on üles ehitatud universaalsele struktuurile: nad algavad mingi puuduse või rahulolematuse tunnistamisest kangelase poolt, peamine osa loost kulub võitlusele kõikvõimalike vaenlaste ja raskustega, mis lõpuks saavad ületatud ja kangelane saab õnnelikuks.

Müütide rõhuvaim osa kaasaegse inimese jaoks seisneb aga selles, et need ei paku ühtegi ideed selle kohta, kuidas peaks edasi elama õnnelik inimene, kel pole enam millestki puudus ja kes ei pea enam päevast päeva võitlema deemonlike raskustega. Tol ajal, kui müüdid tekkisid, polnud selline olukord ilmselt võimalik. Inimene pidi kogu aeg võitlema, et hing sees püsiks. Müüt ei näinud ette sellist ebaloogilist võimalust, et inimene ka maapealses elus võiks õnnes ja rahus elada oma maise elu lõpuni. Tänapäeva inimese elutraagika aga selles seisnebki, et õnn isikliku heaolu mõttes on muutunud reaalsuseks. Inimestel on aga ammuste aegade pärandina kombeks seada oma elu müüdi järgi, võidelda millegi nimel ja ületada takistusi. Kui need on enam-vähem ületatud, on otsas ka inimese motivatsioon (vägi), sest siinkohal lõpeb müüt. Rozin leiab, et just siis, kui tavapärased raskused on ületatud - naine võetud, maja ehitatud, diplom välja teenitud ja hea töökoht leitud, ei oska inimene enam kuhugi edasi minna ja kõik läheb lörri nagu anekdoodis kahest sõbrast, kellest üks elas korralikku elu, kuni kõik juhuse läbi kaotas ja hakkas ahastusest jooma; teine aga, kes eluaeg oli pudelit kummutanud, müüs taara maha ja sai rikkaks meheks." (lk 144)
Selle raamatu kohta ei kirjuta ma rohkem mitte midagi. Sest tema väärtus seisneb minu jaoks selles kahes lõigus. Ülejäänust ma lihtsalt ei saanud aru:)

Aga siin on kirjeldatud minu elu kõige suurema (ja seni kestva) kriisi põhjusi. Olin samale tulemusele ka ise jõudnud (motivatsiooni lõppemine), kuid seda müüdiga seostada ma ei osanud. Ja ometi olen ma kogu elu muinasjutte armastanud! Müüdid on inimeste elus alati väga tähtsal kohal olnud ja on seda ka tänapäeva inimese elus, kuigi me seda enam tunnistada ei taha või ära ei tunne (lugege näiteks Karen Armstrongi "Lühikest müüdi ajalugu").

kolmapäev, 21. oktoober 2009

Raamat:)

Kes on tundnud üksindust
teab mida tähendab raamat
Igor Kotjuh

Luule. Raamatuteemaline luule. Palju raamatuteemalist luulet. Eesti autorite raamatuteemaline luule. Ilusas kujunduses pealegi.


Ma pole kunagi aru saanud määratlusest 'öökapiraamat'. Kui mul on raamat pooleli, siis võib see asuda laual, diivanil, käekotis ja mõnikord ka öökapil. Vahet pole, kus seda lugeda. Aga see raamat on tõepoolest öökapiraamat - poed teki alla ja loed mõned luuletused, paned raamatu öökapile tagasi ja jätkad järgmisel õhtul.

Maarja Kangro on kokku kogunud paarikümne Eesti luuletaja raamatuteemalised luuletused. Apollo raamatupoe tellimusel. Aga mis siis. Iga ostetud raamatu pealt läheb 50 krooni väikeste maakoolide raamatukogude toetamiseks. Seda enam võiks selle raamatu omale osta, öökapile panna ja siis teinekord õhtul teki alla mõned read lugeda.

Nii et läbilõige Eesti luuletajatest aastal 2009? Muidugi mitte täielik, enamus "Raamatu" autoreid on nooremapoolsed. Iga luuletaja kohta on pilt ning käsikirja- ja allkirjanäidis. Raamatust on võimalik ikka väga erinevalt mõelda ja kirjutada. Mõne jaoks on see vaid kest, mis on ümber sisu, teise jaoks lausa harras imetlemisobjekt. Jaan Pehk muigab, nagu ikka (silmaring ei hüüa tulles), Mart Kangur peab end tavaliseks fetišistiks, sest ta nuusutab raamatuid, Leelo Tungla arvates on raamatud nagu inimesed (ilmaski ei saa kõigiga kohtuda). On Andrus Kasemaa viierealine salm, aga ka Jürgen Rooste mitmeleheküljeline poeem. Maarja Kangro raamatu 10 käsku (Mina olen raamat, sinu raamat, ja sul peab olema / muid raamatuid minu kõrval!). Aga kõige enam meeldisid mulle Timo Marani mõtted:
Kirjutada raamat,
teha laps,
istutada puu.
See José Marti üleskutse
on omajagu ökoloogiline.
Sest millele sa kirjutad
raamatuid, kui pole puid,
ja kellele sa kirjutad
raamatuid, kui ei ole lapsi.
Kõigest saab kord muld,
aga mullastki kasvavad

uued puud ja raamatud,
kirega loetud raamatutest
uued lapsed.
Puud, lapsed ja raamatud

on sama aineringe osad.


Mõnus on istuda

puu all ja lugeda lapsele
raamatut.
Võtan oma sõnad tagasi - luulet võib lugeda küll. Eriti luulet, mis on kirjutatud raamatust:) Ja kui ühte teosesse on kokku kogutud mitmekümne erineva luuletaja erineva luuletuse, siis leiab sealt midagi huvipakkuvat igal juhul.

Teised kirjutavad:
EPL
Raamatumaailm

teisipäev, 20. oktoober 2009

Käidud!

Tehtud! Poes käidud. 19 uut raamatut. Suutsin hoiduda kolmest, mis nimekirjas olid. 4 raamatut seotud minu tööga. Ülejäänud on hekel kampaaniahinnaga ilukirjandus, Tänapäeva ja Pegasuse väljaanded. Ja kolm uut Gaimanit! Müüjad vaatasid mind esiotsa pika pilguga, kui ma selle torniga kassa juurde saabusin. Paberkott anti ka täitsa tasuta - ilmselt olin suurklient.

esmaspäev, 19. oktoober 2009

Käia poes või mitte käia poes

Nii muuseas Rahva Raamatu kodulehte avades leidsin sealt nelja kirjastuse sooduskampaaniad. Natukese surfamise tagajärg oli nimekiri 15 raamatust, mida ma omale osta tahaks. Autorite nimekiri on muljetavaldav - Ristikivist Steinbecki ja Wintersonini. Kõik ilukirjandus ja iga raamat alla 49 krooni. See on lisaks seitsmele raamatule, mis juba varasemast ajast nimekirjas ostmist ootavad. Ja lisaks neile mitmekümnele, mille ma viimasel kuul juba ostnud olen. Mul on Ekspressi -20% kupong veel kasutamata, seega igal juhul tuleb poes käia. Aga lugemata raamatute nimekiri muudkui venib pikemaks ja pikemaks. Ning vaba riiuliruumi jääb üha vähemaks ja vähemaks.
Öelge nüüd keegi, et mul ei ole neid raamatuid vaja! Või et mul on neid vaja. Või midagi muud kasulikku.

laupäev, 10. oktoober 2009

Humphrey Carpenter "J.R.R. Tolkien"

Ainult tõelistele fännidele. Lapsepõlvest ja kujunemisloost. Sellest, kuivõrd harilik ja tavaline ja igav oli mr. Tolkien oma päriselus. Abielust. Naginatest kirjastajatega. Sellest, kui vaevaline oli tema suurteoste kirjutamine ja lõpetamine. Vastuseid ei anna.

Tõlkinud Tiina Randus 

reede, 9. oktoober 2009

Kari Hotakainen "Kaitsekraavi tee"

Piinlik tunnistada, aga minu tutvus Soome kirjandusega piirdub Aleksis Kivi "Seitsme venna" ja Hannu Mäkelä lasteraamatutega. Seepärast Kari Hotakaineni "Kaitsekraavi tee" ka minu riiulisse jõudis. Kaasaegne Soome romaan, saanud nii Finlandia kui Põhjamaade Nõukogu auhinna ja pealegi maksis vaid 39 krooni.

On mees, selline tavaline Soome mees, kes vihahoos lööb oma naist, kes selle peale minema kolib. Nüüd algavad mehe tragikoomilised tegevused naise tagasisaamiseks. Talle tuleb meelde, et naine on kunagi maininud, et ta tahaks elada oma majas. Mees otsustab, et kui ta vaid saaks osta sobiva maja, siis tuleks naine ta juurde tagasi. Kogu tema ülejäänud elu muutub kinnisideeks maja nimel. Majast saab tõeline obsessioon ja selle nimel laseb mees käiku kõik vahendid, mille hulka kuulub naabrite ahistamine, kinnisvaramaakleri ahistamine, majaomanike ahistamine.

Kustutasin koni paksu vaiba sisse ja vaatasin üle, mis mul oli ja mida mitte. Mul oli sada tuhat marka käsiraha maja jaoks, mis maksis tublisti üle miljoni.
Mul oli suurepärane füüsiline vorm ja tugev tahtejõud.
Mul oli infot kõigi kohta, kes ühel või teisel viisil olid kõiges selles osalised. Mul oli võime kannatada oma teel valgusesse mistahes füüsilist ja psüühilist survet.
Pärast nende faktide nentimist tõusin põrandalt püsti, avasin ukse, sulgesin selle ja läksin alla oma korterisse. Pakkisin kraami, varupesu ja nende fotod Savotta-seljakotti, mille lükkasin kapipõhja.
Lahkusin sokiväel, kandes tosse käes. Läksin keldri kaudu tagahoovi, jooksin puude alt teele ja sealt metsa. Ajasin end suusahüppemäel kiiresti higistama, jooksin kaks kilomeetrit nii kiiresti kui jõudsin ja pöördusin oma korterissse tagasi, nüüd esiuksest.
Seadsin end akna äärde vaatama näidendit, mille ma olin kirjutanud ja lavastanud.
Üldiselt õpetlik lugemine ka kinnisvaramaakleritele ja eriti kõigile, kes nendega suhtlema peavad. Koomiline ja kurb. Soomelik. Muidugi, tegevus toimub Helsingis ja tegelasteks on soomlased, siis olekski väga imelik, kui ei oleks soomelik.

Tõlkinud Sille ja Tarmo Vahter

Teised kirjutavad:
Mart Juur, Ekspress
Virtuaalkass Felix
Kristi Eberhart, EPL
Kristiina Vaarik, Sakala

laupäev, 3. oktoober 2009

Karmen Kirke "Seks ja võim"

Karmen Kirke koostatud "Seks ja võim" on selline natuke kummaline raamat. Ei saa hästi aru tema eesmärgist. Kogumiku sisuks on väljavõtted eesti keeles kirjutatud seksuaalsusest rääkivatest artiklitest, raamatutest, publikatsioonidest. Alustatakse muistsete eestlaste seksuaaleluga, mille kohta muidugi kuigi palju materjali ei ole. Saame teada, et eesti rahvas oli ikka üks moraalitu ja häbitu rahvas. Kõik need ühised ehalkäimised jne. Kirjutajateks olid muidugi "tsiviliseeritud" kirikutegelased. Esimese Eesti Vabariigi ajal hakati juba rohkem avaldama õiget seksuaalelu õpetavaid teoseid.
Sest õige abielu otstarbe on kättesaadav ainult loomuliku sugulise kooselamise läbi. Kui mees seda nõuab, on loomulik, ja naine ei tohi seda mitte keelda ega enese alandamiseks ja häbistamiseks pidada.
Enamiste ja harilikult sünnib loomulik kokkusaamine liiga sagedasti. Niisugusel korral ei karasta tema inimest keha ja vaimu poolest mitte, vaid nõrgendab, sellepärast et loomuliku kokkusaamise järel käib kange närvikava ärritus. Selleläbi sünnivad mõlemate kehades elektri- ja magneedivoolud, mis suure lõbutundmise saadetusel vastastikku kokkusulavad ja nõnda ärituse vaigistamisele maad annavad.
"Suguelu saladused ehk tunne iseennast loomulikkudes olekutes" Tartu, 1905
Kas te teadsite, et suguhaiguste arst Juhan Vilms on 1920. aastal kirjutanud terve artikli selle kohta, kuidas Eesti peaks seadustama polügaamia? Selle kasuks on ta loetlenud mitmeid asjaolusid, kusjuures vastupidine, ehk mitmemehepidamine absoluutselt välistatud on.

Kui ennesõjaaegseid katkendeid oli enamasti lõbus ja naljakas lugeda, siis nõukogude ajal üllitatud seksuaalsust käsitlevad artiklid mõjusid täiesti masendavalt. Eriti 50-60-ndatel kirjutatu.
Romantika ümbritseb meid kõikjal. Peab ainult oskama seda näha.
Aga kas võitluses tõelise nõukogude inimese eest ei ole romantikat? Võitluses selle halva vastu, mida leidub meie kaaslastes, meis enesteski? Kas pole romantikat komsomolipatrullide tegevuses, komsomoli kontrollpostides, võitluses paigaltammumise ja rutiini vastu?
T. Jürna "Meie elu romantika" 1956
Ning lõpetuseks ei saanud selline kogumik kuidagi mööda vaadata Ene Koogi bestsellerist "Tütarlapsest sirgub naine". Usun, et ka minul on see raamat kusagil alles ja loetud sai seda ikka korduvalt ja põhjalikult. Nüüd tagantjärgi sellele mõeldes oli tegemist ikka päris koleda raamatuga. Et mitte nii masendava meeleoluga lõpetada, on raamatu lõpus toodud mõned väljavõtted ajakirjas Noorus avaldatud dr. Noormanni rubriigist.
  • Minu ema hirmutab mind, et kui ma nii palju pidudel käin, saan lapse. Palun, tehke minu emale selgeks, millest jäädakse rasedaks ja millest ei jääda.
  • Ma sain ühelt poisilt armastuskirja. Ma tundsin, et hakkan ka juba armuma. Kuidas teada saada, kes selle kirjutas, sest allkirja ei olnud?
  • Kuidas poisile märku anda, et ta armastust avaldama hakkaks?
  • Kuidas ma peaksin riietuma, et rumalus väga välja ei paistaks?
10 krooni eest on raamatut enam kui küll.
Teised kirjutavad:
Olev Poolamets, Sirp
Intervjuu väljaandjaga