reede, 27. juuni 2008

Käisin poes vol 4

Käisin poes - ostukeskuses täpsemalt. Tee viis mööda raamatupoest. Mõtlesin, et piilun natuke ukse vahelt, mida uut ka ilmunud on. Siis pidin ikka vähe kaugemale ka astuma. Leidsin allahinnatud raamatute riiulilt Maurice Druoni "Zeusi mälestused" 19 krooni eest. Küll ma mõistatasin, kes see Druon küll oli ja mida ta veel kirjutanud oli. Nii tuttav nimi! Koju jõudes vaatasin wikipeediast järgi - seesama mees, kes kirjutas ka "Tistou, roheliste sõrmedega poisi" ja "Neetud kuningate" sarja. Tore!

Rõõmustasin, et olen vahepeal kõvasti arenenud ja suudan raamatupoest ühe 19-kroonise ostuga lahkudagi, kui tegin taktikalise vea - lonkisin poes veel niisma ringi. Arvata oli, et heaga see ei lõpe ega lõppenudki, kuna avastasin kaks (allahinnatud) teost Tea "50 klassikut" sarjast. Need raamatute omad muidugi - "Romaanid, 16-19 sajand" ja "Romaanid, 20 sajand". Mitte et mul neid raamatuid vaja oleks, eriti arvestades, et üks taoline - "1001 Books You Must Read Before You Die" on mul juba olemas. Teiseks olen ma neid juba lugenud. Kolmandaks... No ei ole üldse arenenud...

Aleksander Tassa „Nõiasõrmus. Fantastilised novellid.“

Vihmase jaaniaja jätkudes said läbi kõik kaasavõetud raamatud ja nii tundus suvila riiulist leitud Aleksander Tassa 1919 a ilmunud novellikogu „Nõiasõrmus“ mõistliku jätkuna. Esimene kahest osast koosnev novell „Merisõitjad“ tundus algatuseks isegi päris loetav. Novelli aluseks olid rahvajutud meresõitjaid ahvatlevatest sireenidest ja omavahel jõudu katsuvatest vägevatest jõududest. Kuid edasi tulid novellid kuningas Nebukadnetsari vallutusretkest, Saalomoni sõrmuse ihaldajast, kuningas Ju Lai hukust, mingitest isikutest kuuvalgel jalutamas:

Hobused teeleminekut aimates hirnuvad tallides, said hobused talutatud tallidest, – tuhkurhobused opaalides, hõbekabjus sinkjad hobused sinilakkades, roosajalgsed, roosikeedes lumised hobused, – ja läksime teele, õhtu eel, müüride jalalt, kust üle puud kõverdanud mustas raos, lehte asemel punases õitelumes. (Jalutussõit)

Tassa keelekasutus on väga vanaaegne, raskepärane ja luuleline. Iseenesest võtta ei olegi sellisel stiilil midagi väga viga, aga jutt jätkub samamoodi lehekülgede kaupa ja asja ivani ei jõutagi. Novellil peaks ju ometi puänt ka olema. Järelduseks, iga säilinud teos ei ole praegusel ajal enam lugemist väärt. Iseasi, kas ta juba ilmumise ajal lugemist väärt oli. Peale viie jutu lugemist sai mulle igatahes selgeks, et edasi on kõik samasugune ja noh, teleka olemasolul võib ju vahel ka seda vaadata.

Teised kirjutavad:

Baas

Lühidalt autorist

kolmapäev, 25. juuni 2008

Vihmase jaanipäeva lugemine - Agatha Christie

Olen tähele pannud, et kriminaalkirjandust Eestis eriti palju ei arvustata. Kui just tegu ei ole meie raamatulettidel millegi erilisega, nagu näiteks Jason Goodwini Türgi-ainelised raamatud või ka üksikute Eesti kirjanike poolt avaldatud kriminullid. Aga näiteks Agatha Christie raamatutest olen kohanud vaid ühte arvustust. Kui nüüd tõele au anda, siis ega seal midagi nii väga arvustada polegi. Loed läbi ja võtad järgmise:) Just niimoodi ma vihmasel jaaniajal tegingi. Lugesin läbi tervelt kaks Christie raamatut, mis sest et mõlemat juba varem lugenud olin. See pisiasi ei vähendanud naudingut üldsegi mitte.
Pean vajalikuks märkida, et üldiselt ma kriminulle ei loe, puhas ajaraiskamine mu meelest. Kuid Christie on ainuke krimikirjanik, keda kindlasti ostan ja loen. Julgen arvata, et mul on enamik tema eesti keeles välja antud teostest olemas. Niimoodi selguski peale esimest kahte peatükki, et olen lugenud ka viimase raamatupoes käiguga soetatud uut Agatha Christie raamatut "Sinise rongi mõistatus". Seda raamatut pidas Christie ise oma kõige ebaõnnestunumaks teoseks: "Iga kord, kui seda uuesti loen, leian, et see on vaimuvaene, täis klišeesid, ebahuvitava süžeega. Kahjuks aga paljudele inimestele see meeldib." (A. Christie "Minu elu lugu", lk 585)
Vähemalt oli seda teost põnev lugeda, midagi toimus, tavapärased salasuhted ja nauditavad vestlused. Hercule Poirot pingutas halle ajurakke ja ületas oma edevusega iseennastki. Isiklik arvamus, et "Saatuse tagauks" - Christie viimasena kirja pandud teos - oli palju-palju hullem, mille ma ainult suurest austusest meistri vastu läbi suutsin lugeda (et kohe unustada).
Teisena uuendasin tutvust Miss Marple’iga tema kogutud lühijuttude abil. Lühijutud on tänuväärne žanr – võib suvalisel hetkel pooleli jätta ja mõrvari saab ka ruttu teada. Kuna paljusid neist juttudest olin juba korduvalt lugenud, oli huvitav otsida autoripoolseid vihjeid ja mõelda, et kas nende abil ikka oleks olnud võimalik tulemus ära arvata. Peale nii sügavat Christie doosi pean tunnistama, et nii mõnigi lahenduskäik oli konstrueeritud ja tulemus ebaloogiline. Teise järeldusena leidsin, et lugeja on ikka alati ebavõrdses olukorras, sest talle ei anta mitte kunagi samapalju infot, kui detektiiv teab.
Kui keegi veel lugenud ei ole, siis Christie eluloo soovitan kindlasti ette võtta - mõnusa sulega kirjutatud mälestused, mille lisaväärtuseks on põhjalik sissevaade Victoria-ajastu lõpu Inglismaa eluolusse ja kommetesse.
Teised kirjutavad:

Sirp Poirot´st

teisipäev, 17. juuni 2008

Käisin poes vol 3 - Eesti Ekspress ahju!

Lugesin kusagilt, et kultuurne inimene jõuab elu jooksul läbi lugeda 5000 raamatut. Väikese arvutuse tulemusena leidsin, et see tähendab umbes 80-100 raamatut aastas. Mis omakorda tähendab, et mina ei ole kuigi kultuurne inimene, sest püüan kuidas ma püüan, niipalju aega lugemiseks mul ei ole. Teine järeldus siit on, et mul ei ole mingit mõtet enam raamatuid juurde osta. Hetkel lugemist ootava ligi 300 raamatu läbisaamiseks kulub praeguse tempo juures vähemalt viis aastat. Aga kui ma nende ostmist samamoodi jätkan, on karta, et elunatuke enne otsa saab, kui raamatud riiulist. Sest lisaks on mul nimekiri raamatutest, mida raamatukogust võtta...

Teisalt on raamatuid, mida lihtsalt ei saa ostmata jätta. Üks neist on äsjailmunud J.R.R. Tolkieni kirja pandud ja Christopher Tolkieni toimetatud "Hurini lapsed". Ingliskeelse väljaande ostsin kohe peale selle ilmumist, kuid pean piinlikkusega tunnistama, et lugemiseni pole siiani jõudnud. Ja täiesti teadlikult ei ole, sest tean, et niipea kui ma ühe Tolkieni teose kätte võtan ja tema maailma sisse elan, ei saa ma enne pidama, kui olen läbi lugenud kõik, mis mul temalt olemas on. Ja seda on päris palju, mis temalt olemas on. Nüüdki pidin ennast lausa sundima raamatut käest panema. Peale lehitsemist tuli hirmus Tolkieni-isu peale:) Aga see peab suve ootama.

Seekord käisin Rahva Raamatus, mis mulle muidu üldse tee peale ette ei jää ja kuhu väga harva satun. Väga proosalisel põhjusel - "Eesti Ekspress" teeb seal oma lugejatele 10% allahindlust. Ja mis kassas selgus - soodustus lõpetati maikuuga ära! Nüüd ma olen kuri. Kui Ekspress sellega välja tuli, olid kõik kohad suuri reklaame täis - "Ekspressi lugeja loeb!". Niimoodi sai luua omale positiivset kuvandit kui oma lugejatest hooliv ja teistest eristuv ettevõte. Aga nüüd - mitte kusagil mitte kõige pisematki teadet, et soodustus ära lõpetati! Oma lugejate suhtes on see väga inetu käitumine ja usaldust just juurde ei loo. Väga vana tõde on see, et reputatsiooni lood omale aastatega ja kaotad minutitega. Mispärast küll Eesti ettevõtjad ei ole sellest kõige lihtsamast tõest siiani aru saanud?

Muidugi, Ekspressist oli väga tore, et nad soodustust üldse pakkusid, ega nad ju ei pidanud seda tegema. Ärilised otsused on nende enda valida ja läbi viia ning see ei ole kellegi teise asi. Mille üle ma praegu kuri olen, on asjaolu, et soodustuse lõpetamisest mitte mingisugust infot ei antud. Vähemasti niipalju austust oleme ju lugejatena ära teeninud!

laupäev, 14. juuni 2008

E.T.A. Hoffmann "Uneliivamees. Tõotus"

Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni Ööjuttude tsüklisse kuuluvad jutud "Uneliivamees" ja "Tõotus" on äratuntavalt Hoffmannlikud, lugedes kangastusid silme ette nii tema Pähklipureja kui "Fantastiliste lugude" tegelased. Müstiku ja õudusteloojana tuntud Hoffmann toob nendes kahes jutus meie ette inimeste varjatud, pimedama poole. Võib öelda, et tegemist on õudusjutu elementidega jutustustega. Raamatu üldine stiil on vanaaegne - pikad, lohisevad kirjeldused, eksalteeritud monoloogid, armunute tundepalang ja õhkamised. Ilmselt mõni lugeja nimetaks sellist teost igavaks ja tüütuks, kuid minu jaoks mõjus värskendavalt. Vahel tuleb pilku teritada, et mõttele pihta saada.
Uneliivamees on saksa pärimuses sõbralik olend, kes lastele uneliiva silma puistab, et need magama jääksid, nagu meie Une-Mati. Hoffmannil on temast saanud kurjuse kehastus, kes kratsib laste silmad välja ja võtab kaasa, kui need õigeaegselt magama ei lähe. Loo peategelane on tundliku närvisüsteemiga mees, kes usub, et Uneliivamees on kehastunud lapsepõlvekodu advokaat Coppeliuses ja hiljem ilmaklaaside müüjas Coppolas. Lugu jutustatakse läbi erinevate vaatepunktide, aga mida siis tegelikult õigeks pidada, jätab autor lugeja otsustada - kas Uneliivamees on vaid mehe väljamõeldis, tema tumedama poole kehastus või tegelikkus.
Teises jutus "Tõotus" on esmapilgul tegemist klassikalise armastuslooga, kus kaks armastajat saavad kokku ja siis iseenda mõistmatuse tõttu lahku lähevad ja mis kõik pärast saab. Aga ka siin huvitavad autorit inimloomuse äärmuslikud väljendused, hinge "öine" külg. Tegemist tehakse hallutsinatsioonide, hullumeelsuse, pettekujutelmadega, tundliku natuuri võimega tajuda sündmusi mis toimuvad kaugel.
Lõpetuseks ei saa mainimata jätta, et see raamat on välja antud Eesti Raamatu vastupandamatu kujundusega Klassikaliste lugude sarjas ning et Rein Põder on sellele kirjutanud väga hea järelsõna. 

Tõlkinud Ilme Rebane


Teised kirjutavad:
Sirp
Baas: Uneliivamees. Tõotus
Baas: Uneliivamees

reede, 6. juuni 2008

Tartu NAK "Väike pornoraamat"

Stewart Clark "Duu juu spiik inglišš?"

Laenasin ülemuselt kaks raamatut. Ei, ma ei laenanud talt majandusteooria aluseid ega isegi mitte Sawyeri "Internal Auditing'i", rääkimata siis Krediidiasutuste seaduse viimastest muudatustest. Raamatuteks olid hoopis Tartu NAKi "Väike pornoraamat" ja Stewart Clarki "Duu juu spiik inglišš?".
Aga kuna hoolimata oma suurest lahkusest oleks tööajal nende lugemine hävitanud kogu ülemuse huumorimeele, võtsin koju ja lubasin veeta nende seltsis unustamatu öö. Mida ma ka suurima mõnuga tegin, kusjuures oma pidevate naerupahvakutega peletasin lapse toast minema. Sest ega vanainimestel ei ole ju viisakas noorte juuresolekul kõva häälega naerda (nagu ka sama muusikat nautida või sarnaseid riideid kanda, mis nemadki). Vanainimesed teadku oma kohta!

Väiksest pornoraamatust on niipalju juba kirjutatud, et ega siia enam midagi uut lisada ei ole. Ausalt öeldes võtsin kätte väikse eelarvamusega, aga lugedes nautisin järjest enam. Kõige enam hämmastab mind autorite loovus, et üldse sellise idee peale tulla ja seejärel niivõrd leidlikke seoseid leida.

Mõned näited:


Ihara pagari porno: paneks või saiale.
Aedniku aastaringi porno: kevadel panen kartulit, sügisel sõnnikut.
Käskiv joogaporno: pane endale kõrva taha!
Räme literatuuriporno: raiusin raamatusse.
Lesbiporno: laine heitis kai peale.
Läti raha kaugporno: põrutas viie meetri pealt latti.
Naabrimehe porno: kargasin Kaera-Jaani.
Pirukaporno eesti moodi: keerasin sõbrale käkki.
Kellapervo kevadporno: keerasin kellale tund aega peale.
"Väiksele pornoraamatule" väga sobivaks järjeks oli Stewart Clarki innovatiivse inglise keele kogumik "Duu juu spiik inglišš? Perfektselt halb inglise keel". Autor on Norras elav inglane, kes on kokku kogunud totakaid, naljakaid ja eksitavaid inglise keele kasutuse juhtumeid üle maailma - lauseid kõnedest ja vestlustest, silte hotellides ja poodides, reklaame, juhendeid ja eeskirju. Võttis küll kõva häälega naerma. Eriti toredad olid menüüdest leitud uued ja innovatiivsed toidud:

Old salt cooked the natural way (Prantsusmaa)
Fried steam (India)
Pork with fresh garbage (Vietnam)
Fried fishermen (Jaapan)
French fried ships (Egiptus)
Try traditional Finnish pee soup (Soome)

Tuletas meelde ka meil Eestis ette tulnud "toidunimetusi", millest valiku võib leida siit.


No mis sa oskad kosta, kui loed hotellis sellist silti: "Non-smoking forbidden" (Jordaania hotell). Või sellist: "Our maids are especially selected to your service. Do whatever you want with them" (Jugoslaavia hotell). Üks Jaapani hotell on veelgi lahkem: "You are invited to take advantage of the chambermaid".

Sama lubavad on hotellide reklaamvoldikud: "The provision of a large French widow in every room adds to the visitor´s comfort" (Hispaania hotelli reklaamvoldik). "The manager has personally passed all the water served here" (Mehhiko hotelli reklaamvoldik).

Ning kui sa juba reisil oled, läheb eriti põnevaks.

"Skiers must be raped before crossing the pass" (Silt Šveitsis).
"It is forbidden to enter a woman even a foreigner if dressed as a man" (Silt Bangkoki templi ees).
"Foot wearing prohibited" (Silt Myanmari templi ees).

Hispaanlased on kõige radikaalsemad:
"No automobiles. Pederasts only" (Silt Hispaania parkimisplatsil).

Kui sa järgmisena otsustad sööma minna, võivad sind oodata sellised sildid: "Special cocktails for the ladies with nuts" lubab Jaapani baar. "Customers who find our waitress rude ought to see the manager" (Keenia restoran).


Aga ka inglise keelt emakeelena rääkivad inimesed suudavad ennast ületada. Silt Bostoni pangas:

"In case of fire, evacuate the building.
Do not use stairways.
Do not use elevators."

Silt fotoäri uksel: "Out to lunch. If not back by five, out to dinner also."

Lõpetuseks veel mõned jaburad kasutusjuhendid:
"Not to use in an aquarium" (vispli kasutusjuhend).
"Not Dishwasher Safe" (teleripuldi kasutusjuhend).
"Warning: Do not drive whilst using this product" (hoiatus kondoomipakil).
Eks peab tunnistama, et päris kindlasti olen isegi kunagi ja kusagil inglise keelt "uuendanud", õnneks enamasti on inimesed viisakad ja otse näkku ei naera, naeravad pärast selja taga.

Teised kirjutavad:
Tartu NAK "Väike pornoraamat"
NAKi blogi
EPL
Ekspress
Sirp
Ekspress, Veiko Märka
SL Õhtuleht
Kauksi Ülle Postimehes


Stewart Clark "Duu juu spiik inglišš?"
Tartu Linnaraamatukogu lugemissoovitus

neljapäev, 5. juuni 2008

Raamatuharjutus

Ilmselt juba kaua-kaua ringleb selline harjutus ringi. Olen isegi seda paar korda kusagil foorumis teinud. Aga kuna mul nime poolest ikkagi raamatublogi on, teen siin ka.

Reeglid on järgmised:
1. Haara endale kõige lähemal asuv raamat.
2. Ava see leheküljelt 123.
3. Otsi üles viies lause.
4. Kopeeri oma veebipäevikusse järgmised kolm lauset.
5. Saada see meem edasi viiele inimesele ja anna teada kes sulle saatis.
Laua peal oli Peter Hoegi "Preili Smilla lumetaju".

"Oli üks sõna, mille kohta nad aina pärisid. See oli "Niflheim". Ühel päeval otsisin ma selle üles. See tähendab "udumaailm". See on surmariik Hel´i kõige kaugem osa."
Ilus, väga ilus. Sellepärast ei suutnud kiusatusele vastu seista ja kopeerisin hoopis viis lauset siia:) Seda raamatut loen kohe järgmisena.

Mulle ei saatnud seda testi keegi, aga pean tunnistama, et lugema juhtusin seda siit blogist, mille lugemise soovituse saatis mulle Kaia:)

Järgmised viis lugejat, palun korrata!


Lisaks sain teada, mida tähendab meem.
Kes ütles, et arvuti taga istudes inimene taandareneb? Internet teeb targaks! :)
Siin veel pikemalt memeetikast.

kolmapäev, 4. juuni 2008

Kuidas kirjutada arvustust?

Selline hea mõte, et teeks omale raamatublogi, on mul juba varem kusagil peas arenenud, aga nüüd äkki lajatas kõvasti. No et ikka rohkem asendustegevusi oleks tegeliku elu elamise asemel. Juba mitmendat aastat panen märkmikusse kirja, mis raamatuid olen lugenud ja millal. Sealt hea vaadata, mitu raamatut ma keskmiselt aastas läbi loen. Trend on tõusvas suunas...

Peale mõne raamatu lugemist tekib hirmus tahtmine emotsioone kellegagi jagada ja üleüldse võiks ka oma hinnagu, emotsioonid vm lühidalt kirja panna, mitte ainult pealkirja ja autori. See aga ei osutunudki nii lihtsaks, kui oleks võinud arvata. Ma ei tea, mida ma siin täpselt kirjutan. Ilmselt mitte raamatuarvustusi. Lugemispäevikut. Aga mis see lugemispäevik tegelikult on? Uurin asja ja õpin targematelt.

Lugemispäevik
1. Raamatu pealkiri, autor.
2. Miks valisid just selle raamatu?
3. Millest see raamat räägib (sisu)?
4. Milline mulje jäi raamatu algusest? Kas see kutsus lugema?
5. Kuidas sujus raamatu lugemine?
6. Kirjelda raamatu peategelast. Kas peategelase käitumine on usutav?
7. Kuidas raamat lõppes?
8. Milline on raamatu sõnakasutus?
9. Mis sulle kõige rohkem meeldis?
10. Mida uut said raamatu kohta teada?
11. Kas soovitad seda raamatut teistelegi? Kellele? Miks?
12. Kas loetud raamat oli romaan või jutustus? Mille põhjal seda järeldad?
Allikas

Kuna Baas ütleb enda kohta: "Pigem on ta oma olemuselt sarnane avalikule lugemispäevikule." ja annab lahkelt nõu, siis õpime ka siit: Abiks algajale arvustajale.

Aga kõige ilusam õpetus on ikkagi siin:

Raamatuid lugedes täidetakse lugemispäevikut. Lugemispäevikusse märgitakse teose autor, pealkiri, tegelased, oma arvamus raamatu kohta. Joonistatakse illustratsioon, lisatakse katkend.

Lihtne, selge ja kõikehõlmav. Illustratsioon on olemas (esikaane näol) ja mõnikord katkend ka. Seda, et teises klassis õpitust elus kõige rohkem kasu on, peaks igal minuvanusel täiskasvanul selge olema.

Tänapäeva kirjastuse näpunäited arvustuse kirjutamiseks.